Surm on samuti üks nendest teemadest, millest inimesed reeglina rääkida ei taha. Vahel lasen koolitusel osalejatel mõelda, mida nad tahavad oma matusekõnes kuulda või mida nad tahavad enne surma teha. Olen märganud, et see viib mõne inimese lausa endast välja. Ainult see, et suunan neid oma surmale mõtlema. Nii mõnigi on öelnud, et ei taha oma surma peale mõelda. Keegi kunagi ütles, et ei taha kurja välja kutsuda.

Surm on elu loomulik osa. Me keegi ei pääse sellest. See on paratamatus ja mida paremini me suudame selle paratamatusega leppida, seda vähem energiat me sellele ära anname. Ma arvan, et surma karta on inimlik ja teatud määral ka vajalik. Me kardame ebakindlust ja olgem ausad, keegi ei tea kindlalt, mis meiega ikka pärast surma juhtub.

Kui me üldse surma ei pelgaks, siis võiks see meie käitumise ennasthävitavaks muuta. See hirm aitab meil ennast hoida. Mõistlik hirm surma ees paneb meid ka elule teistmoodi vaatama. See teadmine, et surm võib igal hetkel tulla, aitab meil väärtustada igat hetke praeguses elus. See aitab meil seada prioriteete ja leida üles asjad, mis on meile päriselt olulised. Asjad, mida tahame kogeda enne lahkumist.

Tähtis on see, et see surmahirm meid pidevalt ei saadaks ja ei oleks painajalikult suur.

Mis sinu arvates pärast surma meiega juhtub? Kuidas sa ennast selle arvamuse juures tunned?

Endale teadvustamata puutume me sünni ja surmaga kokku igal hetkel. Hommikul on päeva sünd ja õhtul see päev lõppeb, sureb jäädavalt. Kui sul on aed, siis näed väga ehedalt seda, kuidas iga kevad algab uus elu ja kuidas see sügisel sureb. Sa vahetad töökohta, su suhe lõppeb, sa kolid ning isegi siis, kui su puhkus lõppeb või sa viskad ära vanad ja kulunud teksased — igas lahkumises, igas loobumises, igas lõpus on surm. Miski saab otsa. Selleks et uus mahuks sisse, on vaja vana minema lasta. Uus vajab ruumi ja puhast õhku.

Iga surm vajab leina. Mida suurem on asi, mis sai otsa, seda rohkem. Selleks et sa saaksid uut väärtustada ja sellest siiralt rõõmu tunda, on sul vaja lubada endal esmalt vana läbi leinata. Just parajas koguses, parajal viisil. Siis saad päriselt lahti lasta ja oma tähelepanu uuele pöörata.

Muutus on meie elus pidev ja paratamatu, seetõttu on ka surm kogu aeg olemas ja paratamatu. Küsimus on selles, kui dramaatiliselt me sellesse suhtume.

Mäletan mingit perioodi enne kümnendat eluaastat, kui mind tabas sõnaseletamatu surmahirm. Mul on meeles, kuidas ma ei julgenud magama jääda, sest kartsin, et surm tuleb mu peatsis olevast köögiuksest sisse. See periood läks mööda ja rohkem ma sellist teadlikku surmahirmu ei mäleta, kuid tegelikult ma kartsin surma ja veel enam teiste surma, sest sellega kaasnes lein.

Samas olin vaatamata sellele kohati isegi hulljulge nagu noored ikka. Tagantjärele vaadates tundub, et mängisin nii mõnigi kord oma eluga. Elu paradoksid.

Mu surmahirm kajastus aastaid hirmus lahti lasta. Selles oli surmahirmu ja selles oli leina hirmu. Ma kartsin seda valu, mida kellegi või millegi lahkumine tõotas mu ellu tuua. Oma vanavanemate lahkumist ma teadlikult ei mäleta, kuid teraapiates läbitud rännakud on näidanud, et nende hirmude juured on just seal. Selle kolmeaastase inimese peas, kes ei mõista toimunut. Kellel on nii kurb, et vanaisa on kadunud, kuid kes näeb ema vaprat nägu ja püüab samuti vapper olla. Ma olin hea õppija selles osas. Mu ema suri, kui olin kolmteist, kuid ma lubasin endal leinata alles siis, kui olin kolmkümmend viis. Mäletad, tugevad ju ei nuta.

Kuidas on lood sinu surmahirmuga? Kas sa lubad endal leinata?

Surmahirmust sain ma mõned aastad varem üle. Minu kätte sattusid Michael Newtoni hingerännakute raamatud. Ma pole suutnud anda näppu ühelegi religioonile, aga budism oma reinkarnatsiooni teooriaga on minu maailmanägemusele kõige lähedasem. Newtoni raamatud tõid minusse mingi rahu. Olgu see siis tõsi või mitte, olgu ta kohati naiivselt maalähedane — see, mis ta hüpnoosi abil inimestest kätte sai, sobib minu maailma taju filtritega.

See, mis meiega pärast surma juhtub, on asi, mida me ei suuda tõenäoliselt kunagi tõestada. See lihtsalt eeldab usku.

Mäletan, et tollal, kui mul see surmahirmu periood oli, ei suutnud ma leppida oma ema selgitusega surmast. Mu ema oli veendunud, et pärast surma pole enam midagi. See ei tundunud reaalne. Muidugi võiks öelda, et mu ego on see, kes pelgab sellesse uskuda. Võib-olla ongi nii. Samas, mis siis sellest, kui see teeb mu elu täna kergemaks. Kui see ongi illusioon, siis mulle tundub, et võin seda endale lubada.

Kui sain surmaga sõbraks, ärkas minus üles suur kogus usaldust. Usaldust maailma vastu. Usaldust, et mind toetatakse; usaldust, et kõigel on suurem plaan, milles minul on oluline roll.

See aitas mul õppida lahti laskma. Palju rohkem. Muidugi mitte täielikult — sinna oli veel pikk tee. Eks mul ole praegugi arenguruumi. Ma kartsin leina nagu tuld. Ma hakkasin vaikselt lahti laskma, kuid esialgu ignoreerisin tekkinud valu. Ma tuimestasin seda toidu, töö ja alkoholiga. Aga vähemalt ma hakkasin lahti laskma. Ma ei klammerdunud enam suhetesse ega ka muudesse asjadesse. Ma lasin asjadel minna. Ma lasin juba paljudel asjadel minna nii, nagu nad tahtsid minna.

Samas oli minus siiski veel päris paras kogus vastupanuvõitlejat ja kinnihoidjat. Oli ju mu üks ja teine sõltuvus ise selge märk sellest, et ma ei suuda loobuda ja lahti lasta. Esimene suurem läbimurre leina suhtes toimus holistika instituudi esimesel õppeaastal, kui käsitlesime surma teemat. Enda surmaga silmitsi seismine oli selleks ajaks üsna loomulik. Mitte otseselt meeldiv, kuid huvitav ja arendav. Leinaga ma aga silmitsi seista ei suutnud. Mäletan, kuidas minu sõnaosavus oli kui käega pühitud, kui pidin grupikaaslastele matusekõnet pidama. Meid oli paaritu arv ja loomulikult sain mina ainsana lausa kaks inimest, kellele pidin matusekõnet pidama. Tagantjärele nägin, et sellest katsumusest läbiminek oli minu jaoks võti šokolaadisõltuvusest vabanemisel. Põhimõtteliselt päeva pealt. Jah, mulle meeldib siiani šokolaad, aga mul puudub see painav vajadus, mis mul varem oli. Ma ei söö enam tahvlit päevas, vaid pigem tahvli kuus, kui sedagi. Tõenäoliselt hakkas sellest hetkest ka mu töönarkomaania murenema. Ma suutsin lõpetada ja lõppudele otsa vaadata. Ma suutsin teatud määral kurbusega toime tulla.

Millest sina täna veel kramplikult kinni hoiad? Millesse sa veel klammerdud? Millest on sinul aeg lahti lasta?

Leinaga toimetuleku eksam tuli mul sooritada seoses oma eelmise kassiga. Ma olen tõeline kassiinimene. Minu jaoks saab kodust kodu siis, kui seal on kass. Kass on pereliige. Kui sain teada, et Oskaril on neeruvähk ja tagasiteed pole, siis olin taas silmitsi leinaga. Varem tundsin, et püüan kurbusest kõrvale hiilida. Kui keegi küsis, kuidas mul läheb, manasin harjumuspäraselt laia naeratuse näole ja teatasin, et hästi. Kuid nüüd tundus see võlts. Mul ei olnud enam tagasiteed sellesse enesepettusesse, selle fassaadi taha. Ma teadsin, et valetaksin, eeskätt endale. Tegin teadliku otsuse tõele näkku vaadata. Tegin otsuse öelda kõigile, kes küsivad, kuidas mul läheb: „Mu kassil on vähk ja hetkel ei lähe seetõttu hästi.“

Kas see kaks kuud oli lihtne? Ei. Näha seda armsat looma vaikselt hääbumas ja lubada endal sellepärast kurvastada. Olla päriselt kohal ja lubada endal tajuda reaalsust nii, nagu ta on, laskmata oma taju moondada. See oli minu jaoks meeletult raske. Minu elu õppetund.

Kuid selles oli ka oma ilu. Selles aususes ja eheduses. Mina ilma rõõmsameelsuse fassaadita. Justkui alasti keset tänavat. See oli raske, aga see ei olnud raskus. Selles oli kergus. Aususes on alati kergus, isegi kui see on raskelt tulnud. Selles endale lubatud leinas oli vabadus.

See on kunst, et tabada ära see õige hetk, kus sa oled oma kurbusest läbi läinud. Kus sa oled andnud endale piisavalt aega leinata, et midagi sisse ei jääks. Teisalt tabada ära, et sa ei laseks endal oma masendusse kinni jääda. Keegi ei saa kõrvalt öelda, kui pikk peaks olema leina aeg. See tunne peab tulema seest. Ühel hetkel tunned, et nüüd on aeg pöörata pilk lahkumise kurbuselt tänulikkusele selle aja eest, mis sai koos oldud. Kuskile sinna sügava tänulikkusse alla, sinna väga sügavale jääb maguskurb valu, aga see on okei.

Mis sinu elus võiks muutuda, kui saaksid surma ja leinaga suuremaks sõbraks?

Minu kohmakus leinaga väljendus ka selles, et pelgasin suhelda inimestega, kes olid oma lähedase kaotanud. Ma hiilisin matustest kõrvale ja proovisin seda teemat mitte puudutada. Isegi veel siis, kui olin juba läbinud kriisinõustamise kursuse ja teadsin, et sellisel ajal on inimesel vaja rääkida. Teistel on vaja tekitada toetav keskkond, et inimene saaks ennast välja rääkida. Kuid ma käitusin nii, nagu minuga käituti, kui minu ema suri. Paljud kadusid radarilt üldse ja aastateks. Need, kes jäid, ei puudutanud seda teemat kunagi. Kes kartis oma deemoneid, kes kartis mulle haiget teha. Ma peitsin enda eest tundeid ja see tehti mulle veel lihtsamaks. Mäletan vaid ühte hetke, kui mu sõbranna, noorem kui mina, tuli meile ja küsis, kuidas ma ennast tunnen. See oli ainuke kord, kui mu põske mööda voolas alla pisar. Kõik. Mu ümber olid hoolivad ja armastavad inimesed. Ma ei tundnud hetkekski, et oleksin jäänud üksi või armastuseta, kuid ema surmast me ei rääkinud.

Usun, et surmast on vaja rääkida. See on elu loomulik osa. See ei ole tabu. Ma ei arva enam, et kui lapse hamster ära sureb, siis tuleks talle salaja samasugune osta. Ma arvan, et see teeb lapsele rohkem kahju kui kasu. Mida rohkem me surmast räägime, seda loomulikumaks see muutub. Ta ei kao mitte kuskile, kui me temast ei räägi. Ta ei tule rutem, kui me temast räägime. Me lihtsalt harjume selle mõttega, me võtame surma loomulikumalt. Me õpime paremini toime tulema oma elus toimuvate lõppudega, teiste leina ja lõpuks ka omaenese elu lõpuga.