Uus vaatenurk: kuidas väljapääsmatust olukorrast terve psüühikaga välja pääseda

Kuidas me end kriisiolukorras tunneme ja mis see selline üldse on?
Kriis, see on, kui vanad meetodid ei anna enam endisi tulemusi. Töötame nagu tavaliselt, käitume nagu tavaliselt, aga tulemused ei rahulda enam. Seda sellepärast, et olukord on muutunud, meie ise aga mitte. Kas sellest on ka väljapääs? Jah, kindlasti. On vaid tarvis kiirendada kohanemist uue reaalsusega ning nii mõndagi ümber hinnata.

1. Leia vastused mõnele olulisele küsimusele

A. Mis oli see tegevus, mis varem oli edukas, nüüd aga mitte? Miks? Mis võib selle põhjuseks olla?

B. Miks on kriis vajalik? Millele see viitab? Mis on selles kõige ebameeldivam?

C. Millised välised muutused vähendasid efektiivsust? Võimalik, et sulle tekkisid tööl konkurendid või ei ole tööturul sinu eriala enam nii nõutav?

D. Millised piirangud on tekkinud? Võib-olla oled üle läinud teise ealisse kategooriasse ja ei suuda oma eaga ega ka sellega seonduvate piirangutega leppida?

2. Kasuta tuleviku ehitamise tehnikat

Kirjelda mõne lausega ühte oma soovi. Analüüsi seda. Sul tuleb oma mõtted iseseisvalt lahti kodeerida ning see pole üldse keeruline. Nüüd vaata esimest lauset ja otsusta, kas see kuulub:
a. Soovitud tulevikku
b. Tänapäeva
c. Minevikku või on see hoopiski midagi muud.
Samamoodi analüüsi ka oma teksti teised laused. Kui oled kirjutanud kasvõi ühe kinnituse tulevikku ja kasvõi ühe olevikku ning mõte tulevikust oli enne oleviku mõtet, siis tegelesid mõttelise kontrasti tehnikaga.
Mille poolest see meetod siis hea on? Mõeldes tulevikust ja olevikust, mis seisavad teel eesmärgi poole, mõistame reaalseid tõkkeid ning leiame nende ületamiseks vajalikke viise.

3. Mõtle, millele kriis viitab

Pane tähele kriisile osutavaid märke. Kriisi korral kaotame osa iseendast, osa oma tavapärasest minast, tavapärastest tegevustest. Kaotused on vältimatud. See, kuidas me kohandume nende kaotustega, räägib sellest, kui edukalt tuleme toime kriisiga. Kriisist ei saa väljuda mõistmata, et me asume selles. Kuidas sellest siis aru saada? Kindlateks tunnusteks on põhjusetu ärevus ja kurbus, halb tuju, tunne, et on kaotatud aega ja et enam ei elata oma elu.
Kriisil on ka oma arengu loogika ja dünaamika. Me ei saa selles viibimist kiirendada, me võime vaid kergendada sümptomeid ja ära märkida teed sellest väljumiseks.

4. Hinda oma võimalusi realistlikult

Kriis on tardunud reaalsuse tagajärg. Kõik, mis on tardunud, on habras ning saatuse löökide puhul võib see külmutatud reaalsus tuhandeks killuks puruneda. Ning need killud teevad haiget. Sulata oma reaalsus ning oma ettekujutus sellest ning see muutub paindlikumaks.
Meie võimalused ja veendumused muutuvad aja jooksul. Nii on keskeakriis sageli seotud võimaluste piirangutega ja tahtmatusega oma käitumist seoses sellega muuta. Jah, võib end muidugi lohutada illusiooniga oma kõikvõimsusest ja sellega, et inimese võimalused on piiritud. Ent pahatihti põhjustab see vaid järelejäänud jõu hääbumist. On ka teine oht — kukkuda abitusse olekusse ja jäädagi sinna lihtsalt hulpima.
Kas siis tuleks saatust enda tahtmist mööda muuta? Või lasta saatusel seda sinuga teha? Parem oleks ära tabada need hetked, kui saatust on võimalik oma tahtele allutada ning seda lausa peab tegema. Või siis tuleb temaga siiski leppida.

5. Otsusta loominguliselt

Mõned arvavad, et üks nn võte kriisist üle saamiseks on teeselda, et seda lihtsalt ei ole, et me kutsume selle üksnes oma mõtetega esile. See on vale lähenemine. Põgenemine reaalsuse eest on vaid psühholoogiline kaitse.
Selline reaalsuse ignoreerimine ei lõpe hästi. Ideaalne pilt maailmast laguneb osadeks.
Kriis aitab likvideerida enese eemaldumist reaalsusest. Elu ongi üks rida kriise. Ning üksnes meist endist sõltub, kas jäämegi neisse kinni või murrame lahti keti lülid ning saame vabaks.
Kriisiga tuleb käituda õigesti. See aitab tunda end vabana ja näha muutustes mitte ainult probleeme, vaid ka võimalusi loomingulisteks otsusteks.

Allikas: Psihhologija, september-oktoober, 2017