Stressi- ja ärevusmehhanismid on kehas selleks, et aidata meil ellu jääda. Samas on tänapäeva ühiskonnas ellu jääda kergem kui kunagi varem ajaloos. Enamik meist ei pea üldse muretsema selle pärast, et miski on ohtlik, et toitu ei jätku või katust pole pea kohal. Seetõttu võib tunduda paradoksaalne, et me ikkagi kogeme nii palju stressi ja ärevust. Me peaksime kogu aeg olema harmoonilised ja rahulikud. Miks me siis seda ei ole?

Vastuse leiame ajas tagasi vaadates. Oletame, et savannis on sinu esiisadest moodustunud kaks rühma. Üks rühm on rahul, võtab kõike rahulikult, sügab varbavahet ja nendib, et kõik läheb suurepäraselt. „Mañana, mañana.” Teine rühm on rahulolematu ja murelik. „Kas meil ikka on piisavalt toitu? Aga äkki tuleb torm. Ja mõelge, kui me enam ei leiagi sebrasid või antiloope, keda küttida. Lähme parem kohe ja varume kindluse mõttes veel natuke toitu.”

Mis sa arvad, kumb rühm tõenäolisemalt ellu jääb? Mina panustan küll murelikule rühmale. Nimelt on ärevus ja stress aidanud meil valmistuda tulevikuks ja suurendanud võimalust ellu jääda. Kui tunned end stressis ja ärevana, siis ei ole see mitte looduse õel vingerpuss, vaid ellujäämismehhanism, mis aitas sinu esiisadel valmistuda tulevasteks päevadeks. Tänapäeva eluga see mehhanism hästi kokku ei sobi, aga see elab meis meie soovidest sõltumata edasi. Samas selgitab see täpselt, miks on treening stressi ja ärevuse puhul nii kasulik. Kehaline aktiivsus tähendas, et jahiti toitu või joosti ohu eest ära, see tähendab, et tehti midagi selleks, et ellu jääda. Kui jooksed jooksulindil, siis tõlgendab aju seda nii, et sa teed midagi, mis tõstab sinu võimalust ellu jääda ja seepärast väheneb ärevus ja stress.

Veidi filosoofilisemast küljest vaadates tekib ärevus seepärast, et me oleme intelligentsed. Võime tulevikku plaanida ja mõelda, milline see võiks olla, annab sulle võimaluse muretseda asjade pärast, mida tahad vältida. Selles osas on inimene ainulaadne. Meie stressisüsteem läheb käima, kui mõtleme, mis järgmisel nädalal võib tööl juhtuda, ilma et see praegu meid otseselt ohustaks. Võime ohtu ette näha tähendab, et suudame ühtaegu plaanida, kuidas seda vältida ja samal ajal selle pärast muretseda, enne kui see saab tõelisuseks. Ärevus on hind, mida maksame intelligentsuse eest.