„Sain kaks kuud tagasi emaks ja nüüd on kõik pereliikmed-sõbrad katsikul käinud. Ehk tegin ma ise suure vea, ei hakanud kellelegi ütlema, mida kindlasti mitte tuua, ei tahtnud endast jätta nõmedat ja käsutavat muljet, et meile ei sobi miski, aga see oli vale lähenemine. Mu kahekuuse beebi pisikeses toanurgas on nüüd kaisuloomad. Ei, mitte armas pisike mängukaru, millega asi piirdub. Neid on kümme. Kellest üks on see üle-elu suuruses kaisuloom. Sõbranna ütles entusiastlikult, et te saate nii nunnusid pilte teha, näha kuude kaupa, kuidas beebi mõmmiga võrreldes kasvab...

Ma saan aru, mõte võib mu armsa naiivse sõbranna arvates ju hea olla, aga ma näen, et keegi ei arvestanud sellega, et me elame oma pisikese perega kolmekümneruuduses korteris. Iga ruutmeeter on arvel. Ja nüüd on meil üle-elu-suuruses mõmmi ja veel üheksa pehmet looma. Teie, kes te hakkate veel katsikule minema – ma soovitan soojalt, küsige värsketelt vanematelt, mida on vaja tuua. Aga ärge tassige armsaid loomi. Mõte on ju nunnu, aga reaalsus mitte nii väga...“