Välja saab tuua ka selle, et lastega paarid üldiselt väga kergekäeliselt ei lahuta. Samas abielu, kus koos elatakse vaid laste nimel, teineteist samal ajal vaenates ning kurnates, võib paradoksaalsel kombel just laste jaoks tuua kaasa tagajärgi, mida ei oska ette näha.

„Parem siis juba õigel ajal lahku minna kui surmani sõdida. Laps näeb ja tunneb tunduvalt rohkem kui meie, täiskasvanud, seda aimata suudame. Võib-olla peitubki vanemate lõputute abielutülide ning lahutuste taga põhjus, miks paljud tänapäeva noored ei soovigi enam abielluda ega lapsi saada,“ mõtiskleb psühholoog ja pereterapeut Toivo Niiberg oma raamatus „Ela ja küsi!“. Tuginedes oma teadmiste- ja kogemustepagasile, annab Niiberg samas ka nõu, kuidas parimal moel toimida, kui paratamatu lahutus viib pere muutuste keerisesse:

• Ärge kunagi unustage, et laps on teie mõlema oma. Kuigi tal on praegu üks lapsevanem, kelle juures ta peamiselt elab ja kes tema eest hoolitseb, vajab ta teist vanemat täpselt samamoodi.

• Tavaliselt on lapsed oma vanavanematesse, onudesse ja tädidesse väga kiindunud. On oluline, et lapsed saaksid läbi käia mõlema poole omastega, kuna kaitsvast kodust ilmajäämine iseenesest on väikesele inimesele juba ränk üleelamine. Kahju mitmekordistub, kui lapsed kaotavad peale selle ka sideme endale lähedaste inimestega. Kui vanemad ja mõlema sugulased suudavad sellest endale aru anda, püsib lapse elus sellel tähtsal muutuste ajal vähemalt mingigi järjepidevus.

• Ärge mustake teineteist lapse silmis, sest see teeb talle lihtsalt haiget. Ja ärge kasutage teda käskjalana, sõnumiviijana.

• Aita lapsel oma endise kaasaga, kelle juures ta alaliselt ei ela, kontakti hoida. Selle teoga sa pigem ülendad ennast oma lapse silmis, kui alandad.

• Suhelge endise kaasaga lapse ees kui täiskasvanud inimesed, sest iialgi ei ole hilja täiskasvanuks saada ja seda oma lapse silme all.

• Ärge nukrutsege, kui laps oma teise vanema juurde läheb, ega korraldage dramaatilisi koduetendusi, milles lapsele jääb sageli alandatu roll. Kõige parema meelega oleks ju laps teie mõlema juures. Paraku ei saa ta ennast lõhki rebida ainult sellepärast, et teie perekond on purunenud.

• Ära plaani midagi selleks ajaks, mis kuulub teie ühisele lapsele koos teise vanemaga. Pea sellest ajast ja lapsele antud lubadustest kinni.

• Ärge tegelge lapsega ka üleliia, sest tal on õigus ka oma mängumaale, hobidele, huvidele ja sõpradele.

• Ära anna last endisele abikaasale üle nagu pakki. Kutsu see teine hetkeks sisse ja rääkige kas või mõni sõnagi omavahel. Kindlasti oleks tore, kui see jutt puudutaks lapse elu ja edusamme. Ärge rikkuge seda kohtumist ära sõnavahetusega, sest tülid peaksid olema juba tülitsetud. Kui aga kuidagi teisiti ei saa, siis jagelege omavahel lapsest eemal, teises kohas ja ajal. Kui teineteise nägeminegi on teile väljakannatamatu, laske mõnel sõbral-tuttaval laps teise juurde viia või ära tuua.

• Ärge rääkige lapsele probleemidest, millest ta veel aru ei saa või mida ei peakski teadma. Arutage neid parem teiste täiskasvanute või psühholoogiga.

• Teie lapse sõbrad ja koolikaaslased olgu mõlema pool oodatud.

• Taskuraha ja kinkide suhtes leppige ise või vahendaja kaudu kokku. Pidage meeles: laps ei vaja altkäemaksu ega ka almust – raha eest ei osta õnneks ei armastust ega austust ja kui, siis ainult ajutist.

• Laske lapse elul jääda võimalikult endiseks, säilitades tema toa ja asjad, mida ta meisterdas kunagi koos isa või ainult koos emaga, kellest ta nüüd lahus elab.

• Laps peab teie suust kuulma, et tema pole lahutuses süüdi. Seda tuleb talle tihti korrata. Last ei tohi süüdistada vastaspoole pattude eest või temaga negatiivselt võrrelda, näiteks: „Sa oled sama loll ja saamatu kui su isa (ema).“

• Ärge võtke lapselt lootust luua oma perekond ja saada lapsi, sest kõik üleelatu võib temast teha üksildase, kibestunud eraku.