Kui Kaspar ühel hommikul tööle oli läinud, logis Merike mehe arvutisse ja luges täiesti jahmununa töö ajal kirjutatud pikki armastuskirju oma mehe ja tundmatu naise vahel. Naine helistas Kasparile, küsides võimalikult kõvasti, kas too on Kristiina juures. Kaspar oligi ju Kristiina juures ja tohutult hirmul, et Kristiina kuuleb naise küsimusi. Samas ei saanud ta ise ju öelda, et ta on tööl või et tema ei tunne ühtegi Kristiinat. Ta palus vabandust, et ei saa rääkida, ja lülitas telefoni kiiresti välja. Kristiina küsis, kes see naine oli.

Vale, mis aitas?

Kaspar ütles, et töö juurest üks, kes on temast väga huvitatud ja teeb ettepanekuid välja minna. Tundus, et naine jäi selgitusega rahule. Kodus olev Merike oli aga maruvihane ja pakkis asju ning koliski sel õhtul välja sõbranna juurde.

Kaspar nägi oma rõõmuks, et mida iganes naised teadsidki tema elust, mida ta ise neile ei rääkinud, ei kavatsenud kumbki temast loobuda. Kristiina ahvatles teda eriti seksika riietuse ja mänguasjadega veelgi jõulisemalt enda juurde, aga ka Merike andis Kasparile andeks, kui mees kahetses Kristiinale kirjutatud kirju ja palus vabandust.

Merike hakkas nüüd Kasparil nende endises ühises korteris külas käima...“