Ka ei võrrelnud Hardi Tiidus end kunagi kellegi teisega, vaid õpetas, et lapsele on oluline anda aega, ruumi ja võimalus ise vigu teha.

„Isa sündis aastal 1918, mina sündisin 1981. Kuigi tänapäeva mõistes hakkavad vanuseline identifitseerimine ja sellega seotud hirmud leebuma, siis tollel ajal oli see väga suur vanusevahe,“ rääkis Maria Tiidus. „Ma ei käinud lasteaias, kuna isa tahtis veeta minuga maksimaalselt aega, ja läksin isegi kooli üks aasta hiljem. Esimese tagasiside isa kõrge vanuse kohta saingi koolis ja ükskord isa ütles, et ma võin küll teistele öelda, et ta on minu vanaisa. Kuid ma ei soovinud seda teha. Kuna isa ei teinud meie suurest vanusevahest kunagi probleemi, siis ei teinud seda ka mina.“

Maria Tiiduse sõnul lähtus isa tema kasvatamisel sellest, et ta saaks ise hakkama siis, kui vanemaid enam pole. „Mul pole juba pikki aastaid vanemaid kõrval, aga ma ei tunne seda puudust, sest olin hästi hoitud,“ lausus Tiidus „Täna, kui vaatan tagasi ja ise kasvatan lapsi, siis saan aru, et see oli teadlik tegevus – anda mulle rohkem vastutust ja et isa lubas mul palju eksida. Lapsevanemana on see minu jaoks ülisuur väljakutse, mitte laste eest asju ära teha. Aga see on imeline, kui seda suudad. Sest ainult nii õpib laps kiiresti ja saab aru, mis on tema tegevuse tagajärjed ning suudab halvad valikud ära tunda.“

„Tore on see, et ma ei näinud kunagi närvilist isa. Mulle tundub, et noored vanemad on idealistid ja võrdlevad end palju teistega ning kui tundub, et jäädakse mingis osas kaotajaks, siis kasvatus muutub närviliseks. Aga isa ei võrrelnud end kunagi kellegagi – seda olen temalt õppinud, et oluline on anda lastele aega ja ruumi,“ märkis Maria Tiidus.