Alles minuga tutvumisel õppis ta mõisteid nagu “kindel söömaaeg”, ”toorsalat” ja lahja toit. Tegin talle kohe selgeks, et kolesterooli me poest koju ei too. Alguses talle isegi istus see muudatus, sest ta kaotas mõned kilod. Mingid vanad püksid läksid jalga. Aga ühel hetkel hakkas ta kurtma, et tema ei saa magama jääda, kui kõht tühi on.

Mis mõttes tühi, ei saanud ma aru. Ta püüdis selgitada, et kell seitse õhtust süüa on tema jaoks liiga vara. Rahustasin teda, et selline elumuudatus nõuab lihtsalt harjumist. Alguses on raske, pärast ei jõua mind ära tänada.

Enam ta selle üle ei nurisenud, kuid pikapeale panin tähele, et mehel on harjumus öösiti voodist välja astuda. Käib korra ära ja kohe on tagasi. Pikalt ma selle üle pead ei vaevanud, võib-olla käib kempsus või joomas. Aga ühel ööl kui ta voodisse tagasi tuli, tegi ta midagi, mis mind täielikult äratas: ta lasi kuuldavale pesuehtsa röhitsuse! Suitsuvorsti ja küüslauguhaisuse!

Olin krapsti! püsti. Mis see oli? Mees ohkas, et kõik on hästi. Tal on lihtsalt kõrvetised. Et oli lõunal käinud mingis uues söögikohas ja toit pisut keerab sees.

Uskusin teda. Nii võib olla küll, kui mustas õlis praetud toitu süüa.

Millegipärast aga see öine voorimine jätkus. Et ikka tõsised kõrvetised?! Mees ohkas, et jah. Ikka täitsa tõsised… Jah, aga miks siis juustutükike, mida olin hommikul võileivale plaaninud, külmikust kadunud on?

Et asi on kõrvetistest kaugel, avastasin täiesti juhuslikult esikukappi koristades. Nimelt leidsin kampsuni vahelt midagi, millest jubedamat pole keegi üldse välja osanud mõeldagi — küüslaugused salaamikangid. Kui õhtul mehelt küsisin, tegi ta näo, mis oli tegelikult “oi-kuidas-ma-võisin-need–pagana-vorstid–sinna-unustada…”–nägu. Ja kui ma leidsin vannitoast saunalinade seest mingi kuivatatud liha paki, sain ma lõplikult aru — mu mees on ööõgard! Just seepärast ta hiilibki igal ööl korra voodist välja ja lidub esiku või vannitoa poole.

Minu jaoks oli see trauma, mille sain juba lapsepõlves. Ka meil käis öösiti kodus üks pottidega kolistamine. Ema ja isa mõlemad käisid öösiti kordamööda mulgikapsapoti kallal. See oli meie pere rituaal. Et kui keedeti päeval kapsaid, käis terve öö üks voorimine. Kapsapekki aeti näost sisse ja siis mindi rasvaste mokkadega voodisse… Lasti kindlasti röhitsust ja kõhutuult!

Nüüd algasid olümpiamängud. Asi on täielikult väljunud (minu) kontrolli alt. Nüüd istub mees üksi öösiti üleval, ja mitte ei vaata üksnes võistlusi, vaid ka sööb. Ja muidugi mitte beebiporgandeid, vaid on selleks tõsiselt valmistunud — ta on ostnud bensukast salaja kuivatatud liha ja lihasigareid, ja muudkui õgib.

Elagu sport!