Kui pilku püüavad karvad

Inimese loode on kaetud peente heledate udekarvadega. Neist osa kaob 8-9 lootekuul. Osa jääb püsima, va peopesad ja jalatallad. Aegade jooksul on inimese karvkate järjest vähenenud. Ülikarvaseid inimesi kohtame tänapäevalgi. Liigkarvasus võib olla kaasasündinud või elu vältel tekkinud.

See on mõnikord paikne, või koguni üle kogu keha. Pilku püüavad mehed, kelle sääred, käsivarred, selg ja/või rind on nii karvased, et meenutavad kasukat. Üldse ei ole pikk ja tihe karvastik rinnal ja seljal harvaesinev nähtus. Huvitav on see, et kui kehal kasvab lopsakas karvastik, puuduvad mõnikord juuksed lagipeal täiesti. Tavalisest rikkalikumat naha karvasust nimetatakse hüpertrihhoosiks.

Karvakasv naistel

Naistel esinevat mehelikku karvakasvu aga nimetatakse hirsutismiks. Normaalsest pikemad karvad kasvavad säärtele, käsivartele, ülahuulele, alalõuale või kõrvade ette põskedele. Naistel võivad kujuneda vuntsid või habe.

Rinnanibudel kasvavad tavaliselt vaid üksikud karvad, mõnikord on seal aga pikad või tihedad karvad. Brünettidele valmistavad tumedad liigsed karvad näol sageli tuska. Ühel naisel kasvasid kõhu piirkonnas nii pikad karvad, et ta sidus need seljale sõlme. Lopsakas karvakasv võib esineda ristluupiirkonnas lülisamba alaosas paikneva kaasasündinud anomaalia – lülilõhestumuse korral. Sel puhul ei ole lülikaared tagant kokkukasvanud, puudub ogajätke.

Pärilik soodumus on sageli liigkarvasuse põhjuseks. On ka muid põhjusi, näiteks menopaus. Liigne karvakasv tabab naisi peamiselt menopausis ja veel vanemaid, kuid esineb ka keskealistel ja noortel. Mõnikord intensiivistub karvakasv raseduse ajal.

Kirjanduse andmetel võib üksikutel kehaosadel liigkarvasus tekkida korduvate tugevate nahaärrituste tulemusena. Alati ei ole tegemist ainult kosmeetilise probleemiga. Hirsutismi korral võib esineda tõsine haigus (munasarja või neerupealise kasvaja, Cushingi sündroom), mis põhjustab meessuguhormoonide (androgeenide) produktsiooni suurenemist organismis. Cushingi sündroom on glükokortikoidide liigsest produktsioonist või tugevast glükokortikoidravist tingitud häired. Siis võib esineda ka liigne karvakasv neerupealise koore hormoonide liigproduktsioonist.

Mida teha?

Võiks nõu pidada günekoloogi või endokrinoloogiga. Võib olla on vajalik hormoonravi. Karvade eemaldamiseks on mitu meetodit. Kahjuks ei anna ükski neist 100% garantiid. Mis meetodit kasutada, sõltub suuresti kehapiirkonnast, kus esineb liigkarvasus ja konkreetsest inimesest.

Kõige lihtsam on raseerimine. Karvad raseeritakse pardli, ziletiaparaadi või spetsiaalse noa abil, võib lõigata ka kääridega. Raseerimine ei soodusta uute, endisest tunduvalt tugevamate karvade teket nagu mõnikord arvatakse. Karvade eemaldamiseks on kasutatud ja kasutatakse veelgi mitmesuguseid keemilisi aineid. Näiteks säärtel esinevaid karvu epileeritakse epilatsioonikreemiga. Nahkaärritava toime tõttu näol seda kasutada ei maksa. Karvu kitkutakse pintseti abil, kuid ka sel puhul kasvab asemele uus karv. Karvade kitkumisel kasutatakse ka vaha. Vanas Egiptuses määriti nahka suhkrupastaga ja siis tõmmati karvad välja.

Meestel näeme vahel pikki karvu ninasõõrmetes. Neid välja kitkuda pole soovitav, võib tekkida põletik. Soovitame neid karvu lühendada kääride abil. Kui karv kasvab keset sünnimärki, siis neid ei tohi välja kitkuda. Neid lühendatakse kääridega. Kui arst peab vajalikuks, siis eemaldatakse sünnimärk koos karvadega. Üheks efektiivsemaks meetodiks on elektriepilatsioon.

Kõige efektiivsem on laserepilatsioon. Tulemus kestab 2-3, isegi 5 aastat. Kuid see on kallis, näiteks vurrude epilatsioon maksab üle 900 krooni.