Istun Lease noorema õe Susana kõrvale, et ennast natuke julgemalt tunda. Peagi potsatab mu kõrvale erutatud Pelado. „Kas sa torte nägid?” küsib ta kõva häälega. „Jah, nägin,” sosistan talle võimalikult vaikselt, et oma lobaga seda vähestki pühaduse oreooli mitte rikkuda. Selleks pole aga mingit vajadust, sest pastor hakkab kohe kõvasti mikrofoni rääkima ja tema võimast häält on kogu kirik täis. Ma ei suuda aru saada, kas ta räägib toba või hispaania keeles. Selle teadmisega poleks ka midagi peale hakata, sest ilmselgelt ei mõista ma ta jutust sõnagi.
Nii ongi hea jutuka Pelado lobisemist kuulata. Jälgin, kuidas oranži tuttmütsiga Rafaela otse kantsli ette maha istub. Tema armas nägu peegeldab ükskõiksust kõige toimuva vastu. Peaasi, et varsti torti saaks! Ezequiel seevastu tuuritab mööda kirikut ringi ja luurab varjamatu huviga tordilauda. Lõpuks õnnestub tal peaaegu ühe madalamale asetatud tordi peale istuda, kuid Leas saab poisil napilt pusa käisest kinni. Mõned kirikulised on uhketes värvilistes kostüümides. Suurem osa on lihtsalt kõige soojemad riided selga pannud. Üle pastori šamaanihääle on kuulda, kuidas tuul väljas tuure kogub. Ma ei taha mõeldagi, mis sellest peost saab, kui vihma peaks sadama hakkama…

Järsku kogunevad Yésica selja taha koguduse kõige vanemad liikmed ja algab mingisugune eestpalve. Yésica ja Leas istuvad langetatud päi ja kuulavad. Ainult Kini vahib tühja pilguga
enda ette, ta ei ole kunagi erilise religioossusega silma paistnud. Minu kõrvale kõlab nende posimine üksjagu agressiivselt, nagu kurjade vaimude väljaajamine. Pelado mu kõrval itsitab ja osutab Yésica vanaisale Hopile, kes eriti kirglikult kaasa pobiseb. Lease vanemad on väga usklikud, nii et ma ei imestaks, kui Hop ka kiriku juures mingi asjapulk on. Lapsed vaatavad itsitades, kuidas suured inimesed, silmad kinni ja käed ette välja sirutatud, muudkui loitsivad. Nemad on väikesed ja nende jumal on roosa vahukooretort ning vanainimeste pühadus jääb üsna hoomamatuks. Triin liigub nobedalt nõiduvate kirikuliste vahel ringi ja teeb muudkui pilti. Kaamerasilm annab vabaduse piiranguteta ringi liikuda ja inimestele väga lähedale minna.

Bänd hakkab mängima ja pastor annab Yésicale suure kilekotiga religioosset kirjandust. Sinna juurde seletab ta pikaltlaialt midagi, mille peale kõik püsti kargavad ja järjekorra
moodustavad. Susana seletab mulle, et me peame ka sappa võtma ja Yesit õnnitlema minema. Vaatan hämmeldunult, kuidas kõik sadakond kirikulist Kini, Lease, Yesi ja ristivanematega kätlevad. Niimoodi võetakse siis vastu kogu kvartali õnnesoove! Osa lapsi koguneb trobikonnas tortide ümber. Teised koondavad oma tähelepanu lakke riputatud õhupallidele. Clorindas on selline traditsioon, et mingil hetkel peo lõpu poole hüppavad kõik lapsed nagu ogarad õhupallide järele. Enamik neist kistakse selle rituaali käigus muidugi puruks, aga need, mis kätte jäävad, võib haaraja koju kaasa võtta. Kasutan üldist segadust selleks, et kirikust välja pugeda.

Pime õhtu on talumatult niiske. Õhus on suur vihm. Ohkan, mõeldes Lease ja Yesi suurtele ootustele. Kirikus on jõutud koogi jagamiseni, nii et vähemalt sadakonna lapse ootused
täituvad peagi. Enne lahtilõikamist kogunevad kõik peagi viieteistaastaseks saavad tüdrukud ühe tordi ümber, millest ripuvad välja valged paelakesed. Ühe paelakese otsas on sõrmus või mingi muu üllatus. Ma ei taipa küll muidugi, mis selle rituaali mõte võiks olla, sest need plikakesed küll koogist välja tõmmatud sõrmuse võlujõul abielluma ei hakka. Suundun kahe õhupallisülemi all tuikuva poisi seltsis Lease maja juurde tagasi. Ecoclubi disko on maha rahunenud. Manolo, Marcelo ja Malcolm on ametis õlle libistamisega. Kümned nandulihavardad pragisevad tulel. Täiesti sümpaatne pidu, kui tuule ulgumine ja puude kuri kohin välja arvata. Ja siis ühel hetkel algabki sadu.

Läbi valge veeseina ei näe kahe sammu kauguselegi. Siblime laudu ja toole tuppa kanda. Kogu mööbel ja inimesed ei paista väikesesse majja ära mahtuvat. Kirikus on teenistus lõppenud ja ka sealt tilgub rahvast järjest juurde. Yésica jookseb, suur kleit poris lohisemas, tuppa. Nii palju siis suurejoonelisest sisenemisest… Segaduses Leas käsib küll korra kõigil maha istuda, siis jälle toolid ja lauad tantsu ruumi tegemiseks nurka lükata. Kini ja Marcelo alustavad köögis lihajagamist. Lapsed ja vabatahtlikud võtavad entusiastlikult rivvi. Malcolm konutab pahura näoga nurgas ja mõtleb ilmselgelt nendele tasuta õlledele, mis piljardibaari omanik Anķbal talle tänaseks oli lubanud ja mis tal vihmavangis joomata jäävad. Seisan ukse lävel ja vaatan õudusega, kuidas see kuiv sopp, mida me eile, surm silme ees, aias laiali vedasime, veega paisub ja hakkab uksest sisse pressima. Aed meenutab peagi helepruuni sood. Roosad ja lillad kangad on omandanud sopakarva väljanägemise. Looduskatastroofist hoolimata läheb pidu katku ajal edasi. Võib-olla ongi nii parem. Kuigi Yesi kleidisaba on läinud kakapruuni värvi ja valsi ajal talluvad kõik mitte nii galantsed tantsupartnerid ta varbad verele, troonib tüdruk selle katastroofi üle nagu tõeline kuninganna.

Kuigi enamik päris külalisi jätab vihma pärast tulemata, on laste mustad kristallklaasidest säästu kokat kummutavad käed nii ilusad ja õiged. Omal grotesksel moel segunevad Yésica roosa unistus ja sopaselt halastamatu reaalsus. Tegemist ei ole tüüpilise 15. sünnipäevaga ja ammugi ei ole meie quinzeańera üks tavaline ärahellitatud printsess. Ei, Yesi on tõeline kuninganna, kes saab oma tahtmise ka kõigi lootuste avariis. 9. juuli 2011 ei ole Lease majas barrio Tobas ainult Yésica suurpäev. Seda päeva mäletame mina ja Triin ja ehk mõni teinegi elu lõpuni. Ja mitte taevast tulnud suure veeuputuse pärast, oh ei, vaid vankumatu väärikuse pärast, millega üks noor tüdruk maailma trotsis.