Ämm miniale: ma olin siis palju õnnelikum, kui sind meie elus polnud!
Öelda minu kuuldes, et tahab oma poega tagasi ühes tükis? Kas mina siis ei taha? Sõit oli minu idee ja iga võimaliku äparduse korral oleks siis mina põhisüüdlane olnud. Pealegi, reisima läksime koos — seega mis iganes võis juhtuda tema pojaga, võis juhtuda ka minuga! Kuidas ta võis nii ebaviisakalt mulle öelda?
Pool aastat tagasi kirjutasin siin oma esimesest kohtumisest ämmaga. Algus polnud just paljutõotav, aga ajapikku hakkasime paremini läbi saama. Jõuludel sain temalt esimese kallistuse (või oli see sellepärast, et üle pika aja sai ta oma pojalt jõulukingituse, mille ostmist ma tõsimeeli nõudsin. Ämm ämmaks, aga väike kink jõuluks on ikka viisakas), aastavahetusel mainis, et tal on hea meel, et ta poeg minuga tutvus. Tundus, et meie omavaheline läbisaamine hakkab vaikselt looma ja ju vajasime aega, et teineteisega suhtlemist õppida. Teadagi need kultuuri- ja rahvuseerinevused. Ning mis peamine, üle mitme aasta oli tema pojal jälle pruut ning tundus, et temal on samamoodi selle muutusega harjumiseks aega vaja.
Miks? Mis puutub siia ämma elu? Aga sellepärast, et veel aasta tagasi oli tema elurütm hoopis teine. Vanem poeg oli Kanadas aastaks tööl ja nii käis noorem poeg kogu aeg tema juures, jutustamas ja söömas (pluss fakt, et Hollandis elavad lapsed üsna pikalt vanematega koos- üürikorterit on lihtsalt nii raske saada ja järjekorrad on tihti aastaid pikad, nii ollaksegi harjunud mitu põlvkonda koos elama). Siis aga tutvus hollandlane aga minuga ja veetis õhtud ema külastamise asemel hoopis Skype teel vesteldes. Minuga. Praktiliselt igal õhtul. Nii said äkiliselt ilusad perekondlikud hetked otsa ja seda aega igatseb ämm taga. Jah, seda ütles kah mulle otse näkku. „Ma olin siis palju õnnelikum!” Ma ei tea, kas see lause oli suunatud oma pojale, et see piisavalt tihti oma ema ei külasta (ja õnneks või kahjuks elame me kõik samas linnas). Või minule, et ma olen temalt tema poja ära võtnud…
Eestis käies oli mul võimalus paarilt „poeglapse” emalt küsida, mida sellisest ütlusest arvata. Üks sõbranna, kes julge ja elukogenud, vastas kohe bravuurikalt, et „mingu ta ka oma jutuga. Ega lapsed siis eluaeg koju saa jääda!” Teine teadjam mainis, et emadel lihtsalt on omamoodi läbisaamine poegadega. Oskas näitena oma lastest rääkida ja tunnistas, et mingi seletamatu, erilisem side emade ja poegade vahel eksisteerib. Olgu nad siis millised tahes. Ja iga segav tegur, mis nende suhet nõrgestada võib (näiteks, üks idaeuroopast pärit elukaaslane), vajab kohest sekkumist. Meenub isegi siinse ühe sõbranna tähelepanek, et titena on poisid kuidagi eriliselt äpud ja memmekad samaealiste tüdrukutega võrreldes. Kas saab äkki siit alguse emade suurem kaitse- ja hoidmisinstinkt oma poegade suhtes?
Emade erilist suhet oma poegadega on mulle ennegi mainitud, eriti just siis, kui kurtsin ämma esmast külma ja kalki suhumist minuga tutvumisel. Peamiselt pakuti, et emad on vägagi kaitsvad oma ainsate laste suhtes. Mina oletasin sellest, et ka üksikema suhtub oma poega(desse) samaväärselt. Sest millest muidu see „tahan oma poega tagasi ühes tükis…” Või et „mu poeg ei söö tomatit ja kurki, sina ei salli juurvilju, MIDA te siis üldse sööte?” Kas ta kardab, et hoian tema poega näljas? Või pole ta vahepeal aru saanud, et tema väike pesamuna on juba üle kolmekümne? Kord pühade ajal kutsusin ämma külla õhtusöögile ja suur oli tema imestus, et „Eesti toit NII HEA on?” Loodetavasti sai vähemalt mure „mida mu poeg küll seal sööb?” lahendatud.
Võimalik, et ma reageerin kogu selle teemaga lihtsalt üle. Hollandlased on üsna avameelsed ja otsekohesed, seega võis see kohmetu lause „ma olin siis õnnelikum, kui ta iga päev külas käis” tähendada, et samas linnas elav noorem poeg võiks ema külastada rohkem, kui korra kahe kuu jooksul. Ja siis ka sellepärast, et tunneb ema seltskonnast puudust, mitte selleks, et tuua kassid nädalaks „hoidu” ja vaadata, mis külmkapis head-paremat süüa on. Võimalik, et kõik oli vaid üks suur verbaalne segadus, kus põhipoint tõlkes kaduma läks. Ent väike okas on mul hinges endiselt…
