Ma ei suuda sellest siiamaani aru saada ega sellega harjuda. Paljud küsivad, et kas ämm ka meie äraolekul korteris käib? No tundub, et ta niisama ringi luusimas ja sahtlites sobramas ei käi. Aga pelgalt mõte, et ta VÕIB seda teha, ajab mul lihtsalt südame pahaks. Ja olukorda lahendada polegi nii lihtne. Tegu on ühe eriliselt kokkuhoidva perekonnaga ja mina oma imelike „soovidega” kipun hüüdja hääleks kõrbes jääma. Või siis vihjatakse minu jahedatele suhetele oma perekonnaga — seega mina ei saa lihtsalt aru. Ei saa tõesti aru. Isegi mu uus sõber ja liitlane, hollandlase venna ekstüdruk ei suutnud uskuda, kui ämmast ja võtmest rääkisin. Ja tema ju ometi teab, kui kokkuhoidev see veider pere on. Polnud temalgi eriti kerge (eks)ämma tunnustust saada (vaatamata sellele, et ta on hollandlanna, keedab ja kokkab, lausa eeskujulik minia). Ikka polevat ta olnud piisavalt hea valik vanimale pojale.

Ma ei saa siiamaani aru, kuidas on ühel naisel õnnestunud oma pojad kasvatada ühtpidi üsna iseseisvateks meesteks, kes samal ajal ei saa elada üksteiseta (elatakse kõrvuti korteris ja välisust ei vaevu keegi kasutama, sest ühine rõdu on alati vaba) ega pidevalt oma emaga suhtlemata. Hollandlase vend on sammuke veelgi lähemal „memmepoja” staatusele. Kuulsin hiljuti, et ta olevat ühelt topeltkohtingult poole pealt ära läinud, et „emaga õhtust süüa”, jättes oma sõbra ja kohtingukaaslase hämmingus suud maigutama. Küll aga pole ma kindel, et ämmal ka vanema poja korterivõti on. Kord oli tal vaja sealt korterist midagi võtta ja selleks tuli ta jälle meile.

Õnneks ei käi ämm pidevalt oma võtmega meil, aga mulle piisab teadmisest, et ta seda teeb. Enamasti küll helistab uksekella ja alles siis kasutab oma võtit, aga minu arust on seegi piisav põhjus, et kogu selles võtmeloos probleemi näha. Kas on raske oodata natuke, kuni sulle uks lahti tehakse? Viimasel ajal tundub, et on raske isegi uksekella helistada. Oma tulekust telefoni teel teatamisest ma üldse ei räägigi. Tundub, nagu ma oleks mingi segav faktor (ilmselt olengi selles emme-pojakeste väikeses omaette maailmas) ja parim viis on mind ja minu olemasolu ignoreerida ning käituda nii, nagu varemgi.

Ma saan aru, et varuvõtmed on tihti vajalikud „igaks juhuks, äkki midagi juhtub” olukordadeks. Aga siis peaks see võti olema kuskil peidus, et hädaolukorras kasutada, mitte igapäevases võtmekimbus teiste võtmetega koos. Pealegi, mina olen ju nüüd praktiliselt alati kodus. Olukorda, et kangesti on vaja meile tulla (ja endiselt, MIKS?), aga ei saa välisuksest sisse, enam tekkida ei tohiks. Kui me pikemalt ära oleme, siis kassid on nagunii ämma juures, seega vajadus kasse toita või lilli kasta on ka olematu. Miks peab ema oma täiskasvanud poja elamisele ligipääsu omama? Eriti, kui see poeg ei ela enam üksi?

Loomulikult olen ma oma hollandlasele rääkinud, kuidas see võtmelugu mind häirib. Ja kõige selle peale oskas ta mulle vastata vaid „no sina tahad jah, et kellelegi võtit poleks!”. Täpselt! Miks peakski kellelgi teisel võti olema? Isegi kui ma Eestis omaette elasin, ei olnud kellelgi mu võtit. Ei isal, ei emal, ei vendadel, ei sõpradel. Kodu pole enam su kindlus, kui sinna teised suvalisel ajal sisse marssida saavad. Vahel isegi muretsen, kas tõesti võib üks tühipaljas võti suhtele saatuslikuks saada?