Lugesin artiklit hiljutisest doktoritööst, kus teadur Liisi Piits uuris, milliseid tegu- ja omadussõnu naiste ja meestega seoses kõige rohkem kasutatakse.

Oli väga huvitav lugemine ja nagu oligi arvata, siis tarkadeks ja tublideks nimetatakse mehi ja naisi võrdselt, aga naised on ilusamad ja atraktiivsemad ning mehed suured ja tugevad jne.

Mul pole midagi selle vastu, et olla ilus ja atraktiivne naine ja saan väga hästi aru, et stereotüübid on inimestesse nii sisse kasvanud, et nendel polegi eriti suuremat tähendust kui tavalisel sõnavahul, mida me lihtsalt harjumusest räägime, mitte läbi ei mõtle. Muidugi on soostereotüüpne mõtlemine olemas, aga eks see vaikselt muutub, kui me selles suunas tegutseme, et võtta inimest kui indiviidi, mitte kui ainult meest või naist.

Seda enam ajab mind naerma selliste naiste reaktsioon, kes lähevad lihtsalt totaalselt põlema iga kord, kui keegi neid abituks või naiivseks nimetab.

Toon ühe näite. Üks mu tuttav end uhkelt feministiks nimetav naine juhtis hiljuti mu tähelepanu sellele, kuidas on Vikipeedias naist kirjeldatud. Eriti hea on selle muidu väga ülevaatliku kirjelduse viimane lause: Eestis tehtud uuringute järgi arvavad nii naised kui mehed, et naiselikud isiksuseomadused on arglikkus, abitus, hellus, naiivsus, kaastundlikkus, tundelisus, jutukus, hoolitsevus ja sõltuvus. Mu tuttav feminist oli lausa ahastuses, kui ta selle avastas: “Kujutad ette, kui mu tütar tahab teada, mida naiseks olemine täpsemalt tähendab, siis ta loeb seda Vikipeedia artiklit ja hakkabki arvama, et ta peab nüüd abitu olema!”

Pärast seda läksime feministist tuttavaga vist eluks ajaks riidu, sest mina nimetasin teda ennast selle peale abituks: võtku kätte ja muutku siis seda Vikipeedia artiklit, et aidata naise kuvandit muuta, mitte ärgu jauraku niisama. Mina nagu küll tean, et Vikipeedia on entsüklopeedia, mida igaüks võib täiendada ja parandada. Tema ütles selle peale muidugi, et ta peaks siis kõike muutma, kogu maailma muutma, aga ta ei jõua ju… ja no siis ta tõmbas ennast veel rohkem käima ja asi lõppes sellega, et ta nimetas mind täiesti stereotüüpidele vastavaks naiseks ja kui kõik naised sellised oleksid, siis ei muutukski kunagi midagi.

Noh, jah… kui nii, siis nii. Mina olen hoopis nii aru saanud, et  valvefeministid (ärme päris feminismist räägi, see on liiga lai ja valesti mõistetud teema) on need naise stereotüübile kõige paremini vastavad naised: nad sõltuvad ühiskonna arvamusest  ja on abitud kohe, kui tegudeks läheb, sest “nagunii ei saa midagi muuta”. Ainult rääkida saab. Sellised naised ongi arglikud, sõltuvad ja abitud!

Mina ei armasta tõesti suuri sõnu teha. Aga minu meelest ongi nii, et osad naised teevad midagi ja teised räägivad, kuidas nad ei saa midagi teha.

Kirjutage Naistekale, kuidas teie suhtute naise kuvandisse ja stereotüüpi praeguses ühikonnas. Ja kumba rühma kuulute — kas teie teete midagi või ei saa te mitte midagi teha, sest kõik on nagunii juba valesti?