Vabalangemine nelja kilomeetri kõrguselt sai teoks laupäeval Kuusiku lennuväljal, kogenud instruktori Tanel Viini juhtimisel. “Alguses oli hirm, aga juba lennukis olles see kadus. Ma olen selline inimene, kes ekstreemsetes olukordades lõpetab kartmise, sest sellele läheb liiga palju energiat. Siis ma hakkasin hoopis mõtlema selle peale, mida ma hüppel tegema pidin, mis asendid võtma ja nii edasi,” kirjeldas vapper Julia oma ettevalmistust. Ta kiitis väga oma instruktorit ja kinnitas, et tegemist oli väga vinge kogemusega. Alul oli hüpe olnud väga raske, sest vabalangemise kogemust Julial enne ei olnud. Kui langevari juba avanes, oli aga hõljumine tema sõnul väga chill. Ettevõtliku naise sõnul oli ta sellisest võimalusest juba mitu aastat unistanud, tema sõnul tahabki ta vaatamata oma puudele, elus võimalikult palju erinevaid asju läbi proovida. Talle sobib liikumine ja aktiivne elustiil.

Julia on laiemale üldusele tuntud kui osaline saates „Piire ületades“, kus puuetega inimesed läbisid 350 km pikkuse rännaku mööda Eestit. Nägemisraskused olid Julial juba väiksena, kuid pea täielikult kadus ta nägemine glaukoomi tagajärjel 25-aastaselt. Ta töötab massöörina ning abistab rehabilitastsioonikeskuses ja Põhja-Eesti Pimedate ühingus nägemispuuetega inimesi. Samuti viib aktiivne naine läbi Kingitus.ee korraldatavaid pimeõhtusööke Tallinnas ja Tartus. Tema peres kasvab kaks last. Julia on ettevõtlik ning julge, ning seetõttu võib ainult arvata, mis võiks olla tema järgmine põnev ettevõtmine.

Kust tuli Juliale mõte, et langevarjuga hüppama minna? “Täpselt ei mäletagi kust, aga mulle väga meeldib erinevaid asju proovida ja selline vaba liikumine on minu jaoks hästi oluline. Kohati olen sellest puudust tundnud, aga samas olen ma praktiliselt pimedana sõitnud rulluiskudega ja sõidan tandemjalgrattaga. Just selline vaba kiire liikumine meeldib mulle,” kirjeldab naine.

Kui tavaliselt kardavad esmahüppajad kõige rohkem seda hetke, kus lennuki uks lahti tehakse ja all paistab vaid väike maakaart, siis Julia jaoks on see teistmoodi. Mis oli hüppe juures kõige hirmsam? “Esiteks oli kõige hirmsam muidugi see hetk, kus ma lennukisse läksin ja aru sain, et nüüd tulebki see ära teha. Tagasi enam ju ei lähe. Aga muidu oli mul nii palju mõtlemist sellega, mis asendis ma peaksin olema, kus on käed, kus jalad, kus pea… Kõige rohkem üllatas mind see külm tuul, sellist kogemust mul ei ole varem olnud. Mõtlesin, et kas ma vabalangemises suudan üldse mõelda, mida õigesti teha ja ma olin sellele nii keskendunud, et ei jõudnudki hirmu tunda,” sõnab Julia. “Minu jaoks oli see, et ma hüpet ennast ei näinud pigem hea. Kui ma veel lisaks kõigile muudele mõtetele näeksin ka, kus ma olen, oleks veel rohkem asju, millele keskenduda,” kirjeldab vapper naine.

“Vabalangemise osa oli tõeline väljakutse. Mulle väga meeldis see hetk, kui vari avanes. Pärast seda sain juba instruktoriga rääkida ja ise ka natuke varju juhtida proovida ja keerutada. See oli väga mõnus, mugav ja nauditav. Ja just instruktor oli see inimene, kes tegi tunde hüppa ajal eriti turvaliseks,” kirjeldab naine kogetut.

Mis järgmiseks? “Mul on üks unistus. Tahaksin teha üht pikka matka, mida muidu tehakse üksinda — tahan kõnida Santiago de Compostelasse. Aga ma ei saa seda üksi teha — nii julge ma ilmselt ei ole, seega pean veel pisut mõtlema, kuidas see täpselt toimiks. Raske on ilmselt leida inimest, kellega koos kõndida seda nii, et saaksin siiski seal mõneti olla justkui üksi ja seda iseendaga. Sel aastal läheb mu laps kooli ja veel ei saaks nii ehk naa minna, aga mõtlen, et äkki järgmisel aastal,” ei kaota Julia usku.