Olen 57-aastane heal järjel mees. Viis aastat tagasi lahutasime naisega oma abielu — lapsed olid juba nagunii täiskasvanud ja meid ei ühendanud enam miski. Sellest ajast peale on mul olnud mitu suhet endast rohkem kui 20 aastat nooremate naistega — vanemaid ei tahakski!

Nüüd te kõik arvate, et ajan noort liha taga ja olen keskeakriisis ja mis kõik veel. Tegelikult pole see üldse tõsi, mulle meeldivad nooremad naised sellepärast, et nad võtavad elu vabalt ja võtavad mind kui ajutist kavaleri, kellega lõbusalt aega veeta.

Just nimelt see ongi põhjus, miks vanemate naistega on nii raske. Minuealised naised on sellised, kes on juba samuti lapsed üles kasvatanud ja oma mehest lahku läinud ja otsivad nüüd kedagi, kes nende elu teise poole nende kõrval püsivad, kellega koos vananeda ning keda sugulastele näitamas saab käia. Ausalt, ma olen üle nii pika aja vaba mees ja mul pole küll vaja kohe jälle kellegagi kokku elama hakata.

Põhjus on selles, et minuealised mehed abiellusid enamasti kõik üsna noorelt ja ei jõudnud sarvi maha joosta. Minul oli näiteks enne oma abikaasat ainult üks suhe. Nüüd on minu aeg lõbutseda ja mulle on selleks parajateks kaaslasteks umbes kolmekümnesed naised. Mõni neist on olnud üksikema, mõnel pole veel üldse lapsi, sest ta alles otsib seda õiget meest ja mina olen lihtsalt ajutine meelelahutus. Mulle sobib!

Ma pole kunagi aru saanud, miks inimestel on alati nii suur häda sellega, et keegi kasutab kedagi ära. Minu meelest on see loomulik. Need noored naised kasutavad minuga kaasnevaid materiaalseid hüvesid, mina kasutan nende noorte naiste energiat ja elujõudu, et püsida ise noorena. Kõik on ju hästi — kui mõlemad osapooled on rahul, pole ka kellelgi teisel põhjust viltu vaadata!