Lugeja küsib: milleks muretseda terroristide pärast, kui meil on juba sellised liiklusjobud?
Kas tõepoolest on pooltel meist kusagile nii kohutavalt kiire või enda elust ükskõik või täielik hoolimatus end ümbritsevate suhtes? Pidevalt näen, kuidas linnas kohutavalt kiirust ületatakse, kummide vilinal muidu rahulikel tänavatel sõidetakse, parklates kaapekaid tehakse, käsipiduri abil pöördeid sooritatakse ja punase tulega üle ülekäiguraja kihutatakse nii, et jalakäiad peavad kahte lehte hüppama. Vaevalt et neil kõigil naine sünnitab, hinge vaakuv ema autos on, maja põleb või mõni mu õnnetusjuhtum kiiret reageerimist nõuab. Need inimesed on samamoodi nagu korralikudki liiklejad autokoolis käinud ja neile on ohutut sõiduviisi õpetatud, aga lubade kätte saades muutuvad nad täiesti uskumatuteks jobudeks.
Autokool jäi minugi puhul üle kümne aasta tagusesse aega, aga mäletan siiani, kuidas sõiduõpetaja rääkis, et kiirust ületades võidad tegelikult ajas vaid paar minutit ja see pole absoluutselt riski väärt. Samuti on meeles see, et möödasõit on üks kõige ohtlikumaid manöövreid ja enne selle sooritamist peaks olema absoluutselt veendunud, et see on vajalik ning et suudad selle ohutult ära teha. Sujuva liiklemise võtmesõnad on pikivahe hoidmine, ühtlane sõidukiirus ja tähelepanelikkus. Kui pooled autokooli lõpetajad suudavad selle meeles pidada, siis miks teine pool arvab, et nad mingid Ott Tänakud on? Ja et maantee on nende isiklik rallirada? Tundub, et enamiku jaoks on piirkiirusega sõitev inimene täielik värdjas ja liikluse takistaja, sellistele lastakse vihaselt signaali ja kirutakse foorumites kui viimaseid tõpraid. Isegi kui 90-alas sajaga sõita, leidub iga paari minuti tagant neid, kes leiavad, et see on roomamine ja peab 130-ga mööda kihutama. Ja mõni ahv sõidab omakorda neist samal ajal mööda, sest topeltmöödasõit on ju ometi miski, mis on täiesti normaalne, ohutu ja mõistlik! Mõnikord on pärast äkkpidurdust ja mõne hullunud möödasõitja pärast teepervele kaldumist vajadus otsaesiselt higi pühkida ja tahaks paberkotti hingata.
Ja nüüd ma kujutan ette kõiki neid sapiseid kommentaare stiilis „nii nõrganärvilisel polegi vaja liiklusesse ronida, sina ise tekitadki ohtlikke olukordi oma piirkiiruse jälgimise ja ees koperdamise ja reeglites püsimisega!“ Just sellise mentaliteedi tõttu on meie ühiskonnas normaalne, et raadios hoiatatakse liikluspatrullide eest ja vilgutatakse teavitamiseks üksteisele tulesid. Nagu pahandust tegevad koolipoisid hoiatavad teineteist, et õps on silmapiiril. Saavad korraks hoo maha, et siis edasi samamoodi end ja teisi ohtu seada ning õigust jääb veel ülegi. Häh, järjekordselt mendid üle kavaldatud! Maailmas toimuva tulemusel muutuvad suurel kiirusel sõitvad masinad järjest suuremat hirmu ja kahtlust tekitavaks, aga meil siin on ossikultuur nii norm, et keset linnaliiklust kihutav auto ei sunnigi politseid kutsuma või ohtu kartes kaugemale jooksma. Pööritad niisama silmi, et ah, järjekordne liiklushuligaan. Millal me ükskord õpime vastutustundlikku ja teineteisest hoolivat käitumist? Millal ometi lakkab see kõva mehe mängimine ja ohtude normaliseerimine? Kuni meil ka hakkavad sellised inimestesse sõitmised juhtuma? Siis ehk iga mats ei julgeks selliseid manöövreid teha, kui teda peetaks terroristiks, mitte tavaliseks igapäevaseks liiklusjobuks?
