Pulmade üle Maltal nalja ei visata. Kahe, vahel kolmegi planeerimisaasta jooksul vaieldakse lõpmatult väiksemategi detailide üle ning pulmakleiti jõutakse korduvalt stressist kõhnunud pruudi nõudmisel väiksemaks teha, et siis end saiakestega liialt lohutanud mõrsja jaoks jälle järele anda. Pulmadega on Maltal seotud ka rohkesti ebausku: näiteks usuti vanematel aegadel, et maikuus sõlmitud abielu ei ole õnnelik ja et selles kuus abiellunutel sündinud lapsed on sõnakuulmatud. Vanarahvas pidas abiellumiseks kõige sobivamateks kuudeks millegipärast jaanuari, aprilli ja augustit.

Tavaliselt tähistab abiellumine ka kodust väljakolimist ja seega suurt muutust elukorralduses. Vahemere maale iseloomulikult jäävad noored kauaks vanematekoju mõnulema: peaaegu pool 25- kuni 34aastastest noortest elavad Maltal veel koos isa-emaga.

Kedagi ei üllata pulmapeod, kus on üle viiesaja külalise. Olen käinud korduvalt külalisena pulmades, kus ma ei tunne ei pruuti ega peigmeest ning kutsujaks oli keegi pruutpaari lähikonnast. Ootuspäraste külaliste kõrval (pere, lähimad sõbrad) on kutsutute hulgas tavaliselt ka näiteks isa töökaaslased ja äripartnerid, ema kudumisringi-sõbrannad, õdede-vendade klassi- ja kursusekaaslased, kohalik rahvasaadik, kõik naabrid, küla liha- ja juurviljapoe omanikud, preestrid lähedalt ja kaugelt, kogu noorpaari töökollektiiv (olenemata sõbrustamise astmest) ja nii edasi.

Eriti teeb meile nalja traditsiooniline pulmavideo, mille eest Malta pruutpaarid hingehinda maksavad. Pulmahommikul on kaameramees kohal juba varavalges ja detailideni filmitakse pruudi juuksuriskäiku ja riietamist, loori sättimist ja vanemate rõõmupisaraid. Loomulikult saab jäädvustatud ka missa ja pidu: filmijad on noorpaari kõrvale kui liimitud ja vast abiellunutele lähenemiseks peab sageli üle juhtmete ja varustuse teed tegema. Naerame, et on õigupoolest ime, et kaameramees pruutpaari vahele magama ei trügi!

Nii-öelda i-le täpiks on pulmaeelne filmiseanss, milles jäljendatakse justkui Venetsueela seriaale. Tuttavate pulmavideoid vaadates pean ma end teraselt jälgima, et naer peale ei tuleks. Tavastsenaarium on järgmine: neiu jalutab üksinda mõtlikult rannal, juuksed hõljuvad tuules, kui oh imet, leiab liivast (kivi otsast, teokarbi seest, lainetest) sõrmuse ja justkui eikuskilt ilmub galantne peigmees, kes sõrmuse ühele põlvele laskudes pruudi sõrme libistab. Pruut teeskleb üllatust, ajades silmad pärani ja kattes kätega näo: stseeni ülepaisutatus teeks au igale Lõuna-Ameerika seebiseriaali näitlejannale. Kel paksem rahakott, saab lubada endale peiu hobusel saabumist ja pruutpaari päikeseloojangusse kappamist. Tavaliselt on filmis ka kohustuslik stseen, kus pruut peigmehe eest kilgates ja kleidi kahisedes ära jookseb – kas rannal või keskaegsetel tänavatel Mdinas –, ja loomulikult on lõpukaadrites õnnelik paarike käsikäes. Lepime Conradiga kokku, et kui üks meist peaks hakkama sellist videot ihaldama, helistab teine kohe arstile. Vahel näib, et ürituse jäädvustamine fotodele ja videole on maltalastele tähtsamgi kui pulmad ise. Paar aastat tagasi püüdis üks eriti innukas piltnik pruutpaari Dingli kaljudel sobivast nurgast pildile saada, komistas ja kukkus üle kaljuserva surnuks. Tõsilugu.