Stig Rästa: naised on ahistamise teemal isegi kaua vait olnud

On naistepäev tore päev, tore päev, siis isa töölt koju jääb, koju jääb. Vähemalt Venemaal ja vene rahvusest perekondades.

8. märts on Venemaal ametlikult vaba päev – ilmselt selleks, et mees ennast hästi tunneks ja töölt koju jääda saaks. Mäletan pilti: umbes 13aastasena läksin, saksofon käes, bussipeatuse poole, et sõita Narva maanteel asuvasse Tallinna lastemuusikakooli. Kell võis olla 1 või 2 päeval. Vana-Kuuli peatus on paigu­tatud nii, et kõigepealt pead sa minema linnast saabuvate busside peatusest üle tee selleks, et jõuda linna suunduvate busside peatusesse. Mõnikümmend meetrit enne teeületust peatus minu ees buss number 51.

Oli ilus päikesepaisteline kevadise hõnguga päev. Korraga avanesid kõik bussiuksed. Igast uksest kukkus välja trobikond vene mehi. Käes nelgid, tort ja šampus ehk püha kolmainsus, nagu seda suvatseti nimetada. Kõigil pilt hägune, kõigil jalg pehme, jutujorin huulil. Ilmselt kaja äsja toimunud pidusest kokkusaamisest teiste meestega. Selle soiu saatel astuti tiira-taara tuhande paraadna poole. Kõigil seljas keskmisest pikem nahkjopp, jalas hallid viigipüksid ja peas soni, nahast kott üle õla ja jalas porikingad. Liiguti natuke rutakalt, ettepoole kaldu. Ma ei ole kindel, kas naised ise on üldse rahul oma päevaga. Võiks ju olla nii, et naistepäeval jäävad ainult naised töölt koju.