Reeglina abiellutakse Gruusias väga vara. Kurameerimise periood on aga kirglik ja intensiivne. Eesti tüdrukud võivad sellisest kuramaažist vist ainult unistada. Poiss passib nagu kutsikas ööd ja päevad su ukse taga, jalutatakse üksteise külge kleepununa, telefonid on punased lakkamatutest kõnedest ja sõnumitest. Pargipingid on ilmast olenemata kõik viimseni armulõõsas paaride poolt hõivatud.

Poiste ja tüdrukute teema on kogu aeg kuum ja testosteroonitase nii kõrge, et kui juhtud rannas aega veetvate noorte kõrvale, siis on õhutemperatuuri tõus möllavate kehade ümber nii järsk, et kuuma õhuvirvenduse intensiivsuse kasv on silmaga märgata. Sealjuures usub enamik grusiine (see on küsitluse teel välja selgitatud), et gruusia üks iidsemaid traditsioone, mis on siiani elus ja millest rangelt kinni peetakse, on naiste süütult meheleminek. Sellest ka abiellumise rutt. Uuringu käigus puututi kokku vastajatega, kes pidasid solvavaks juba ainuüksi sellise küsimuse esitamist. Kuid oli ka tolerantsemaid vastajaid. Nagu üks üliõpilane, kes arvas, et kui ta ikka tüdrukut väga armastab, siis suudaks ta ilmselt tema varasema eksimuse andestada.

Tasub aga vaid pisut jalutada üleval Kilpkonnajärve ümbritsevas võsas, et ülalmainitud väites kahtlema hakata. Nagu mu sõber väljendas, satud sa „koinimise kakofooniale, millest terve metsaalune kajab”. Ja see on tõesti vapustav, kui palju on võssa peidetud autosid, millel ei paista juhti olevat, kuid mis hoogsalt kõiguvad. Esimesel jalutuskäigul Reeda ja Samueliga ei osanud me midagi taolist isegi mitte oodata ja marssisime rahulikult auto poole, et teed küsida, sest olime pisut segaduses ja eksinud. Reet küll korraks naljatles, et äkki on see armulaevuke, aga millegipärast tundus mulle siivutu tõsireligioossetest grusiinidest niimoodi arvata. Meie lähenedes hakkas auto aga rappuma ja keegi oigas sees päris valjusti. Panime Samueli järele tirides robinal teisele poole jooksu ja kuidagi jube piinlik oli oma rumaluse pärast.

Ma ei pööraks süütuse poleemikale erilist tähelepanu, kui see teema kogu aeg jutuks ei oleks. Ühelt poolt retoorikana, kui oluline kultuuriosa see on, ja teisalt kui tegelikkusele nii vähe vastav praktika. Rääkimata sellest, et jutt käib loomulikult ainult naiste abielueelsest (ja ka -järgsest) karskusest. Lahutatud naiste puhul, kelle arv viimasel ajal plahvatuslikult kasvab, on kõik juba teisiti. Süütust ei oodata ja vallalised gruusia mehed neid tõsiste plaanidega välja kutsuda väga ei soovi. Esiteks ei ole ju ilmselgelt tegemist süütu naisega ja teiseks, kui sa juba gruusia naisega jamama hakkad, siis arvesta tagajärgedega! Lakkamatult helisev ja sõnumitest pinisev telefon ning koduvisiidid, kui vaja, siis perekonna meesliikmete saatel.

Praegune ebastabiilne ja majanduslikult kehv seis tingib muidugi välismaa meeste populaarsuse, siin ei ole takistuseks isegi meesterahva mõne hamba puudumine. Viimasel niisugusel puhul vähendati olemasolevategi hammaste arvu omandiõiguse demonstreerimise hoos mõningast vägivalda kasutades ühe täpse löögiga. Või oli neid hoope rohkem, nii täpselt ma ka ei tea, kuna ise juures ei olnud. Aga järgmisel hommikul nõnda räägiti. Kuna minu sõprade hulgas on mõnigi kena vallaline välismaalasest poissmees, siis kurtsid nad mitut puhku, kui võimatu on siin mõnda tütarlast lihtsalt niisama välja kutsuda. Kohe antakse mõista, et kui ei ole tõsist plaani abielluda, siis kahjuks ei ole lootust intiimsustele. Vaesed kutid ei tahaks üldse kohe homme abielluda, vaid ainult ilusa tütarlapsega välja minna. Ja esialgu ei oleks nad ise kohe stardipauguna intiimsuse mõttes ettepanekut teinudki. Ühel kenal norra noormehel siiski vedas nii palju, et tütarlaps Eka nõustus temaga väljas käima. Aga nii palju, kui mina neid näinud olen, on alati kaasas veel mõni sõbranna, kes näib olevat hoolikalt valitud ja näeb kena Eka kõrval suhteliselt kahvatu välja. Niisugustel puhkudel on süütusest väärt kaup tehtud ja hind on sel konkreetne — abielu.