Eestlanna Anrike Piel keset Kreeka pagulaslaagrit: kõige raskem on siis, kui ma pole siin, vaid Euroopas, kus me elame nagu paradiisis

Noor eestlanna, Anrike Piel (24), keda nii mõnigi kaasmaalane teab ehk pigem moefotograafia vallast, otsustas mõned aastad tagasi pakkida oma asjad kokku ja lennata Liibanoni sinna sõja käest põgenenud inimestele appi. Sealt naastes ei olnud vanad unistused enam nii olulised ja nüüd püüab ta läbi loomingu aidata abivajajaid seal, kus parasjagu viibib ning nii ta naaseski äsja Kreeka pagulaslaagrist, kuhu ta seal ajutiselt elavate naiste ellu pisutki normaalsust tõi. Meie intervjuu leidis aset ajal, mil ta viibis Ateenast kõigest tunnikese kaugusel Ritsona pagulaslaagris.

Miks ta seda teeb? "Ma saan aru ka, see on masendav ja raske, aga see on nii räige ebaausus, mida need inimesed siin läbi elavad, aga mis on meie erinevus nendest inimestest? See, et me sündisime õigel ajal ja õiges kohas," tõdeb ta. "Me oleme kõik sipelgad. Kujuta ette olukorda, kui sa elad oma tavalist elu ja järsku pommitatakse su kodu ja sa pead ära põgenema, aga väljaspool Eestit pannakse sulle käsi näo ette või pritsitakse pipragaasiga ja sind rünnatakse tänaval rassismiga. Lihtsalt ei antagi võimalust ja pead kuskil laagrialas elama ning sinu inimõigused on vähem olulised, kui hulkuva koera õigused. Sinusse suhtutakse nagu oleksid koormaks kõigile."