Pilves ilmaga ei õnnestu justkui miski, aga päikesega on kohe kergem olla? Teeme selgeks, kuidas ilm su tuju tegelikult mõjutab
Hommikune päike tekitab rõõmsa tuju, kui aga vihma lakkamatult sajab, muutume nukraks. Oleme veendunud, et ilm mõjutab vahetult meie meeleolu.
Et teada saada, kas see tõesti nii on, pöördusid teadlased vabatahtlike poole palvega fikseerida mitmel korral päevas oma emotsionaalset seisundit ja seda mitme kuu jooksul. Seejärel aga võrreldi andmeid nende päevade ilmadega. Ning... ei avastatud mitte mingisugust omavahelist seost!
USA Iowa Ülikooli psühholoogiaprofessor David Watson analüüsis viimaste aastakümnete 20 suurema uurimistöö tulemusi, mis puudutasid meeleolu sõltuvust ilmast. Tuli välja, et mida rohkem inimesi võttis osa eksperimentidest, seda vähem ilmnes seos. Seega kummutavad teadlaste uuringud meie intuitiivsed otsustused. Tulemused kinnitavad, et ilm ja meie meeleolu ei ole mitte kuidagi seotud.
Mis siis sunnib meid vastupidist uskuma?
Mis on meteotundlikkus?
Miks mõned meist reageerivad ilmamuutustele peavalu, põhjusetu ärevuse ja krooniliste haiguste ägenemisega?
Meie organism on keeruline erinevate rütmide kooskõlastatud süsteem. Järsk temperatuuri vaheldus, atmosfääri rõhu või tuule kiiruse muutus, päikesekiirguse aktiivsuse tõus — kõik see võib organismi seisundi tasakaalust välja viia. Ja nii me tunnemegi emotsionaalset ja füüsilist ebamugavust.
Teine äge reaktsioon ilmale on omane vaid 3%-le täiskasvanud elanikkonnast. Meteotundlikkus on loomulik füsioloogiline fenomen, tänu millele saab organism adekvaatselt reageerida väliskeskkonnale. Mõnedel möödub adaptsiooni protsess peaaegu märkamatult, teised vajavad rohkem aega. Ent valulik reageerimine ilmale on nende individuaalne eripära, kes on juba pärinud eriliselt tundliku kesknärvisüsteemi päikese aktiivsuse suhtes, või need, kelle organism on oluliselt nõrgenenud.
Aegade hämarusest
Usk ilma ja meie hingelise seisundi vahelisse seosesse on tulnud meile kaugest minevikust. Arhailine vaade universumile võrdles inimese sisemaailma loodusega, ning selle skeemiga anti ilmastikunähtustele sama koht, mis inimeste elus on emotsioonidel. Kirjeldades tunnete sfääri, kasutame ka täna veel samu sõnu, millega kirjeldatakse ilma. Näiteks: ilm on pilves — inimese nägu tõmbus pilve ja taevas läks selgeks — inimese nägu selgines.
Muistsetest aegadest alates reguleeris ilm inimeste elu. Eriline osa oli päikesel. Päike määras elurütmi, soojendas, andis võimaluse saaki korjata ja jahti pidada. Päike oli elurikkuste allikas ning seetõttu kummardasid teda kõik iidsed tsivilisatsioonid.
Tänapäevalgi mõjutavad meie tundeid traditsioonilised vaated ja kultuuride stereotüübid, mis on väga püsivad ning äärmiselt lihtsustatud arusaamad toimuvast. Kui oleme rõõmsad ja akna taga särab päike, üritame just teda oma tunnete eest tänada. Kui aga väljas sajab vihma, siis me lihtsalt ei pööra ilmale tähelepanu.
Kui olukord ei vasta meie ettekujutustele, siis me ignoreerime seda. Nii kujunevad stereotüübid, milleks võivad olla eelarvamused, ebausk, sotsiaalsed hoiakud. Ning vastupidi, kohates kokkulangevusi, jätame need meelde ning räägime teistelegi. Tegelikult võib aga hea tuju olla näiteks seetõttu, et ilusa ilmaga läheme sagedamini välja lähedaste ja sõpradega kohtuma. Selline suhtlemine mõjutab meid alati positiivselt.
Kohanemine kontrastidega
Umbes 60 tuhat aastat tagasi liikusid mõningad inimgrupid Lääne Aafrikast välja ning moodustasid koos oma tulevaste põlvedega maailma rahvastiku. Meie eellased olid sunnitud kohanema uute elutingimustega. Nende organism õppis kinni püüdma igasuguseid ilmastiku signaale, mis võisid nende elu mõjutada. Näiteks ennustas halb ilm tormide tulekut.
Järgnevate põlvkondade mälus tekitas järsk õhurõhu langus ähmast ärevust, see jäi meelde kui „äikese-eelne tunne“. Just nii kujunes meie tundlikkus ilmamuutuste suhtes.
Meeleolu on emotsionaalne seisund, mis annab elule värvi. Kui meil on hea tuju, ei tunne me rõõmu mitte konkreetsete ilmastikunähtuste tõttu, vaid meil on lihtsalt mõnus olla. Tuju võib muutuda mitu korda ühe päeva jooksul, ent selle vaheldumise või pideva emotsionaalse fooni määravad eelkõige meie endi individuaalsed bioloogilised rütmid.
Valgus
Enamasti tabavad meid arusaamatud meeleolu vaheldused just sügisel ja talvel. Ent apaatia ja masendus ei ole seotud ilmaga. Neid põhjustab valguse puudus. Meie organismi töö, sealhulgas närvisüsteemi töö, on määratud stabiilse „päev-öö“ tsükliga. Mida parem valgustus, seda rohkem on organismis „õnnehormoon“ serotoniini — meie tuju reguleerivat hormooni.
Kui serotoniinist jääb vajaka, alaneb libiido ja ka keskendumisvõime.
Allikas: Psychologies.ru
