Etioopia rahvastik on väga mitmekesine ja kuulub erinevatesse rahvustesse ja rassilistesse gruppidesse. Riigis elab hinnanguliselt 108 miljonit inimest, kellest suurimad rahvusrühmad on 40 miljoni inimesega oromod (34%) ja 32 miljoniga amharad (27%). Ülejäänud on juba väiksemad rahvad, nagu 6 miljonit somaallast, 6 miljonit tigraid, 4 miljonit sidamat, 2,5 miljonit guraaži, 2,2 miljonit wolaitat, 1,7 miljonit afari ja hadijat ning nii riburada pidi kokku umbes 80 rahvust ja 80 keelt.

Etiooplased kutsuvad ennast habešadeks, mis tõenäoliselt tuleneb Etioopia endisest nimest Abesiinia. Linnas mina seda nimetust palju ei kuule, sest ma ei räägi etiooplastega isiklikel teemadel, aga turvamees Asres teeb mulle selgeks, et etiooplased on habešad, mitte aafriklased. „Kes siis aafriklased on?“ imestan. „Neegrid on aafriklased,“ vastab ta. Ei tea, kas selle pärast, et Etioopiat ei ole kunagi koloniseeritud ja nad peavad ennast sellepärast nii eriliseks, või see pärast, et esimese inimese säilmed on leitud Awashi jõe orust mitte kaugel Addisest, mis annab etiooplastele esimese inimese kuulsuse, aga ülejäänud musta Aafrikasse suhtuvad nad põlgusega. Reisinud nad ise ei ole, sest piirid on tavainimesele kinni. „Kus kontinendil sa siis elad?“ küsin Asreselt ja saan vastuseks naeratuse, et Etioopias.

„Lõuna-Etioopias elavad neegrid,“ teab Asres, „Somaalia moslemid on neegrid.“ Olen täheldanud, et sõna neeger on probleemne vaid ameeriklaste ja lääneeurooplaste jaoks, muu maailm kasutab neegrit nii, nagu alati on kasutatud, mustale nahavärvile viidates. Loen just üht Sansibaril trükitud biograafiat, kus kohalikust suahiili elanikkonnast räägitakse kui neegritest. Etioopias ei ole neegriteema oluline, pigem pean jälgima, et ma poliitkorrektsetele Lääne-Euroopa kolleegidele liiga palju eesti huumorit ei pakuks. Lähetustes olles tunnengi kõige rohkem puudusteesti sarkasmist ja irooniast. Enamiku ameeriklaste ja lääne-eurooplastega ei ole võimalik irooniline olla, nad võivad solvuda ja ähvardada kohtusse minna.

Tõerääkimine kaob tänapäeva maailmas poliitkorrektsuse varju. Nii taandataksegi lääne meedias neegrid afro-ameeriklasteks, nahavärvi ei tohi mainida, laia naeratusega kiidetakse Etioopia külalislahkust ja kiiret arengut. Kuigi tegemist on inimõigusi piirava diktatuuririigiga, kes juba lennujaama sisenedes oma ebaviisakust näitab. Sellist avalikku ja lubatud diskrimineerimist valgete vastu, nagu ma Etioopias näen, ei ole ma ühegi aafriklase suhtes tänapäeval Euroopas täheldanud. Valgete jaoks on hinnad Etioopias ametlikult poole kõrgemad, seda kutsutakse farandži-price’iks (Valgete hind (amhari ja inglise segakeeles). Farandži hinnad on etiooplaste meelest õigustatud, sest valged sõidavad suurtes autodes ja neil raha on. Etiooplased ei ole kunagi meiesugust vaest rahatut ida-eurooplast näinudki. Addises asuvad rahvusvahelised organisatsioonid maksavad kõik oma inimestele seitsmekordset Eesti palka ja vaene etiooplane ei teagi, et Eesti mediaanpalk
on 600 eurot, mitte 6000. Kui kohalik sõidab taksoga minu kodu juurest mu kontorini 40 birriga, siis mina sõidan 200-ga. Kui valge inimene tänaval kõnnib, arvavad mõned kohalikud, et valgelt peab kindlasti alati raha küsima. Meie silla peal istub tihti üks kerjusema paariaastase tüdrukuga. Nii kui ma üle silla kodu poole jalutan, näitab ema minu peale näpuga ja väike tüdruk jookseb, käsi õieli: mani-mani.

Mu Lääne-Euroopa kolleegid suhtuvad sellesse mõistvalt — nad on ju nii vaesed, tööd ei ole, kerjavad. Minu jaoks on see solvav, et valge käest tuleb välja pressida nii palju kui annab. Leian 2014. aasta alguses mööblipoest diivanit tellides ühe avameelselt kriitilise soome-hiinlase. „Nad on täiesti tänamatud ja nad ei taha tööd teha,“ ütleb Sini, „sa võid pakkuda neile ületunde ja lisaraha, nad keelduvad. Nad arvavad, et kõik tuleb Jumalalt. Kui sa ulatad neile palga, tõstavad nad käed taeva poole ja tänavad Jumalat, mitte sind.“ „Sa ole kõigi suhtes ettevaatlik, kõik petavad sind varem või hiljem,“ hoiatab Sini. „Leian oma huulepulki teenija toast ja ma vihkan nende asjades sorimist,“ õpetab ta. „Minu mamita ei ela meiega,“ ütlen, sest ma ei suudaks elada nii, et keegi võõras mu kodus elab. „See on veel hullem,“ teab Sini, „siis sa ei leia oma asju üldse üles“. Kõige olulisem kellegi palkamisel on teada nende perekonda. Kui sa tead, kus nende vanemad elavad, siis sa tead, kust neid otsida, kui jamaks läheb. Sini on teinud kõigi oma töötajatega varastamisvastase lepingu, kus on kirjas, et kui on varguskahtlus, lähevad nad kohe kohtu alla.