Ma olen alles 20ndates, aga juba nii palju läbi elanud. Olin mõned kuud oma peikaga koos olnud, ja juba õnnestus mul rasedaks jääda. Mõnes mõttes tore, muidu kaldusin juba arvama, et ei saagi lapsi. Olin õnnelik ja mul ei tulnud mõttessegi aborti teha. Kuidagi saavad ju kõik hakkama.

Kui mu peiks sellest teada sai, sain ma temalt väga üllatusliku reaktsiooni. Nimelt ütles ta, et tema küll ei taha isaks saada ega sellega tegeleda. Mind armastab ta aga väga, ja kuna võimalus aborti teha ju on, siis ma peaksin seda kasutama. Meil oli lausa kahetunnine kodutüli, kus oleks peaaegu asjad lendama hakanud.

Mina tahtsin seda last, aga sain aru, et päris üksinda ma teda kasvatada ei suuda. Peika lubas mulle pühalikult, et peale aborti jääme kokku ja mõne aasta pärast, kui oleme jalad alla saanud, proovime uuesti. Viskas veel naljagi, et viljakad me ju oleme.

Uskusin teda ja käisin tegin abordi ära. Juba samal õhtul pakkis ta aga oma asjad ja teatas, et päris nii need asjad ikka ei käi, et mina üldse ei vastuta ning ta läheb otsib mõne teise naise, kes kohe rasedaks ei jääks. Ma olen siiamaani šokis. Olen küll nüüdseks teada saanud, et enamik mu sõbrannadest on aborti teinud ja et see ei ole nii suur asi. Aga minu jaoks on. Mina oleksin seda last tahtnud, isegi kui ta isa on selline mölakas.

Ma ei teagi enam nüüd, mida edasi teha. Tahaks leida endale normaalse mehe ja vaikselt pere looma hakata. Ei viitsi enam pidutseda ja nende poisikestega oma pead vaevata.