“Ma mõistsin, et olen koos kõige parema mehega, kui sain aru, et tal on vead, aga ta ei üritagi neid minu eest varjata. Ta pole kunagi üritanud jätta endast muljet, et ta on ideaalne, aga see, kui ta ennast täielikult avas… ilma hirmudeta ja piinlikkuseta rääkis ta mulle oma vigadest. Tema ausus hämmastas mind.”

“Me läksime õhtul hilja jalutama ja ta viis mind vaateplatvormile, kus ma polnud varem käinud. Seal polnud peale meie mitte ühtegi hingelist. Vaade võttis hingetuks. Ma armastan vaikust ja mees ei öelnud terve selle aja jooksul, mil seal seisime, mitte ühtegi sõna. Ta ainult pani käed ümber minu ja hoidis mind õrnalt. Sellel hetkel ma teadsin.”

“Minu abikaasa oli mitu aastat tagasi oma sõpradega teises riigis matkamas. Sel ajal suri minu vanaisa. Kui ta sellest kuulis, ostis ta endale esimese lennupileti tagasi ja see hetk jääb mulle igaveseks meelde. Ma ootasin teda lennujaamas ja ta jooksis kiiresti minu juurde, seljas veel matkariided… Ma sain aru, et võin alati temas kindel olla.”

“Ma ei teadnud, et minu kallim mängib kitarri. Ühel õhtul palus ta mul istuda ja silmad sulgeda, mida ma ka tegin. Ta ütles, et võin need avada alles siis, kui ta ütleb midagi selle kohta. Ma istusin vaikuses ja järsku hakkas ta kitarri mängima, ning vähe sellest — ta laulis laulu, mille oli meile kirjutanud. Ma istusin silmad kinni ja tundsin muusikat enda sees, enda ümber, kõikjal. See oli üks kõige ilusamaid hetki mu elus.”

Allikas: Cosmopolitan

Pikaajalises suhtes lugejad — kuidas te saite aru, et oletegi koos oma hingesugulasega?