"Minu sõbranna pidi tulema maakera teisest otsast Eestisse ema matma, võttis kahe ja poolese poisi kaasa, ja kui küsisin, et miks ta last mehele koju ei jätnud, miks lennukites väntsutab nii pisikest, siin nii palju jooksmist ja tegemist ka? Mehel kodused isa ja ema ka, kes saaksid ju aidata, lisaks tal selline töö ka, et ei pea kellast kellani kontoris istuma ega midagi. Vastuseks sain, et mees ei saa mingil juhul lapsega hakkama.

Seepeale küsisin, et kuidas ei saa? Ta ju samasugune inimene nagu sina? Aga selle peale pööritati vaid silmi.

Vot, kui mehesse suhtutakse niiviisi nagu spagetikätega amööbi, siis muidugi ta võtabki sellise hoiaku, et "ei mina ei saa", "ei oska midagi", "ei saa hakkama". Lollid naised laovad endale ise koorma selga ja siis hakkavad sõbrannasid tüütama oma hala ja nuiamisega, et nood aitaks. Aga lapsel on ju isa olemas, vanaemast ja vanaisast, onust ja tädist rääkimata.

Lugeja, avalda arvamust: kas naised peaksid oma mehi rohkem usaldama ja neile koduses elus rohkem vastutust jagama?