Naine pihib: “ma olen nüüd päris suure dilemma ees. Eelmisel kevadel kohtusin ma äärmiselt toreda mehega, kes oli äsja lahutatud ja tal oli juba üks laps. Me saime väga hästi läbi ja tundsin, et tema võibki olla see õige, kuni ilma hoiatuseta ta lõpetas meie suhte.

See mõjus mulle kohutavalt. Ma alles suutsin sellega tegelema hakata, kui avastasin õuduse — ma olin rase! Rääkisin sellest loomulikult talle ja me võtsime vastu ühise otsuse, et ma ei tee aborti, vaid laps jääb alles.

Nüüd ma näen seda meest mõned korrad nädalas, kuid meie suhtlemine näev välja selline, et me ainult vaidleme. See on kohutav. Ma tunnen, et ta ei sea mind ega sündimata beebit esikohale. See ei tähenda muidugi, et ta ei üritaks. Me ostsime isegi ühise maja, kus kavatseme last hakata koos kasvatama, ehkki hetkel me koos ei ela.

Ta on üldiselt lahke ja mõistlik, kuid samas tundub tihti nii eemaleolev. Ükskõik, mis juhtub, siis ma tean, et me oleme igaveseks seotud. Ma ju tean, et ta mind tegelikult ei armasta, ta on mulle seda tunnistanud, aga ma ei teagi nüüd, mis siis edasi saab. Me ei tegutse ühise tiimina ja ma tunnen, et mu süda on murtud. Ma ei tea, kas ma peaks südame kõvaks tegema ja võtmagi vastu otsuse, et ma olen üksikema, või siis ikkagi edasi üritama? Tahaks nii väga, et meist saaks ikka perekond ja et lapsel oleks nii ema kui ka isa..."

Allikas: The Guardian