Nädalavahetusel surnuaias käies sain aga aru: uus Reidi tee on jätkuvalt inimesi täis. Ka Kloostrimetsa ringrajal parkisid kümned ja kümned autod, aga kuna sealne metsarada on üsna suure ala peale laiali laotatud, siis inimesi märkasin autoaknast välja vaadates siiski vähe. Aga selge on see, et paljud meie seast ei oskagi otsida neid üksikuid kante, kus jalutada või olla ning lähevadki sinna, kus kõik teised.

Teine kurvastav hetk oli laupäeva õhtul kohalikus külapoes. Üritasin, mis ma üritasin teiste ostlejatega vahemaad hoida, nad ronisid mulle ikka külje alla ning isegi kassapidaja pidi minu selja tagant vastu mu keha end kassassse pressima, selle asemel, et öelda: "Vabandust, kas laseksite mind mööda?" Tundsin, et edaspidi käin edasi suurtes poodides nagu Selver ja Rimi, sest väikeses ja kitsas külapoes tundus inimestel koroonast jumala suva olevat. Selveris see-eest isegi, kui vaikselt kraapivat kurku puhtaks köhatasin, jäi minu poole lähenev vanem naine seisma ja ei tulnud ligi. Õige!

Aga see kõik on vaid sissejuhatus loole, mida soovin jagada. Nimelt jäi üsna koroonapandeemia alguses haigeks üks minu väga lähedane sugulane, kes küll haiguse alguses väitis, et tegemist on üsna kerge haigusega ja paanikaks pole üldse alust, kuid nüüd on ta juba pea nädal aega haiglas olnud, millest viimasel kahel päeval ei ole me temaga ühendust saanud.

Ta ei jaksa enam telefonitsi sõnumeid toksida ega kõnedele vastata, ta tervisenäitajad lähevad iga päevaga aina halvemaks ning täit infot selle kohta, kuidas tal näiteks täna on, meil veel ka keskpäevaks ei ole. Meil pole õrna aimugi, kuidas meie lähedasel läheb ja kas ta sellest välja tuleb ning see on šokeeriv.

Veel šokeerivam on see, et tegemist on täiesti terve inimesega. Tal ei ole ühtegi kroonilist haigust, ühtegi tervisemuret ja veel kuu aega tagasi käis ta pea iga päev pikki jooksuringe jooksmas, oli terve ja tugev, aga nüüd...

See kõik on hirmutav ja kui alles mõned nädalad tagasi mõtlesime perega, et tahaks juba selle koroona läbi põdeda, et oleks immuunsed ja ei peaks enam muretsema, siis nüüd ei taha meist kõige tervemad ja tugevamadki kodust asjata väljuda, haigeks jäämisega riskida.

Panen inimestele südametele, haigeks võib jääda igaüks ja seeläbi ka haiglasse sattuda. Lähedasena on õudne lugeda neid üksikuid surmi, lugeda, et intensiivravis on täna X-arv inimesi ja teada, et üks neist on su lähedane. Õudne on oodata iga päev uusi numbreid ja siis arvutada, et kas tema on ka nüüd üks neist kriitilistest või on ta ikka veel lihtsalt intensiivis ning mõelda, et tänasel päeval on viimane variant pigem õnnistus.

Palun inimesed, püsige kodus! Saagu see õudus kiiresti läbi!