Kord juhtusin tänaval kokku oma kunagise sõbrannaga endisest töökohast. Meie suhtlemine oli lakanud, kui mina teisele tööle läksin ja tema hakaks ühe kutiga käima. Sõbranna oli vahepeal abiellunud, mida ma olin ka Facebookis näinud ja talle ka õnne soovinud. Aga üldiselt me pidevalt ei suhelnud Facebookis. Ja nüüd jooksime tänaval kokku. Ka nemad, nagu selgus, ei kasvatanud veel lapsi. Rääkisime peaaegu tund aega — olime ju kunagi lähedased inimesed ja saime aru, et oleme siiani.

Kuidagi imelik oli mõelda, et me jälle aastaid ei kohtu. Kutsusin sõbranna Kaidi ja tema mehe Egoni endile külla. Kui nad pärast keskööd juba üpris ülemeelikus tujus lahkusid, kallistasime ja naersime kaua ja leppisime kokku, et hakkame suhtlema.

Järgmised paar nädalat möödusid kuidagi kiiresti, peagi Egon helistas Ragnarile ja kutsus meid külla.

Nende korter oli hubane. Õhus oli tunda idamaiseid aroome. Kõikjal, kuhu vaadata sain, põlesid küünlad. Jäin aroome ahmima ja uudishimulikult korterit uurima, nii palju, kui seda väliskuse juurest näha oli. Muidugi pani mind imestama ka asjaolu, et perenaine oli hommikumantlis. Esimestel sekunditel vahest ei pööranud sellele nii palju tähelepanu, aga kui jalanõud ära võtsime, tundus vähemalt mulle tema riietus kummaline...