Mida lähemale sünnitusele, seda rohkem ma üritasin varuplaane mõelda. Lõpuks jõudsingi sinnamaani, et tõenäoliselt ma suren sünnitusel ja hakkasin lapsele otsima ristivanemaid. Mu sõbranna oli loomulikult rõõmuga nõus, aga kui ma talle pisarsilmi hakkasin jutustama sellest, mida ta võiks lapsele minu kohta rääkida kunagi, sai ka sõbranna aru, et midagi on väga viltu.
Mäletan läbi pisarais silmade vaid seda, kuidas ta püsti tõusis, mulle klaasi suhkruvett tõi ja ütles, et „Mari, see ei ole normaalne. Sul on abi vaja!“