“Hiljuti avati Tallinnas jälle jõusaalid, ehk lõpuks sai peale pikka ootamist jälle hakata trennis käima. Mina käin seal eranditult kardiot tegemas, ehk enamasti olen terve aeg jooksulindil.

Mind ajendab kirjutama üks väga imelik käitumismaneer, mis inimestel jõusaalis on. Täpsemalt siis neil, kes samuti kardiot teevad. Ma käin meelega just sellistel aegadel, kus oleks eriti vähe inimesi, näiteks varahommikul enne tööd või siis vahel keset päeva, kui õnnestub, suvalisel kellaajal. Kindlasti mitte kella kuue paiku.

Ehk siis, lähen oma jooksulindile, kõige äärmisele ja alustan. Koroonapiirangute tõttu on minu kõrvalolevale lindile pandud paber, mis selgitab, et masin hetkel puhkab turvalisuse huvides. Väga tore, kõik õigesti. Jõusaalis on peale minu veel maksimaalselt kaks inimest. Üks tõmbab kuskil teises saali otsas lõuga, teine sammub jooksulintide poole. Ja mida ta teeb? Sätib ennast trenni tegema sellele, mis on minust ülejärgmine, ehk kohe selle masina kõrval, mis hetkel ei tööta.

Aga asi on ju selles, et jõusaalis, kus ma käin, on neid linte kõrvuti ligi kaheksa tükki! Ja kui meid on kaks tükki, kes neid kasutavad, mina kõige äärmisel, siis mis asi selle inimese peas toimub, kes ei säti ennast kaugemale? Ruumi on nii palju ja ikka on vaja lähedale trügida. Ja seda juhtub peaaegu iga kord, kui ma jõusaalis käin. Kas oleks siis nii raske minna kõige äärmisele või ikkagi veidi suurem vahe jätta?"