“Olen 44-aastane naine ja pikemat aega vallaline olnud. Õigemini pole mul kunagi kellegagi suhtes olles tulnud seda tunnet, et just temaga tahaksin vanaks saada. Seetõttu on läinud ka mööda aeg lapsi saada, mis mind väga kurvaks teeb. Viimased kuud on kontoris lubatud kohal käia vähendatud koosseisus ja olen seeläbi üht kolleegi paremini tundma õppinud. Lausa nii hästi, et olen temasse kõrvuni armunud! Ta näeb suurepärane välja, tundub, et meie maailmavaated ühtivad ja kõkutan tema juuresolekul naerda nagu noor plika! Oleme flirtinud ja naljatanud, et “näe, mõlemad vallalised, paneme leivad ühte kappi”, kuid ma ei saa aru, kas tema jaoks on need lihtsalt tühipaljad naljad või on temagi minust huvitatud.
15 aastat on päris suur vanusevahe, oleks vastupidi — noor naine, vanem mees, poleks justkui midagi viga. Tean, et armastus ei küsi vanust, aga ikka on mul selle suhtes totter kompleks. Võib-olla me klapimegi suurepäraselt, aga mis siis, kui tema tahab lapsi saada, aga ma ei saa neid talle enam pakkuda? Tunnen, et vananen ja suure tõenäususega pakuks mõni noorem neid talle rohkem silmailu. Igal juhul olen segaduses ja ei saa teda peast välja. Olen pikemat aega enda kõrvale kedagi igatsenud ja tunnen, et see võiks olla tema. Kuidas aga kompleksidest üle saada ja aru saada, kas tema tunneb sama? Andke nõu!”
