Arvasin, et mu abielu on tore ja enam paremaks minna polegi võimalik, sest Hollywoodi filmides nähtud suhted pole ju ometi päris. Olin kindel, et olen oma selle ühe ja õige leidnud ja koos me vanaks saamegi. Kui aga sain uue kolleegi, muutus kõik.

Tundsin juba siis enneolematut tõmmet, kui ta lihtsalt ruumi sisenes. Mõtlesin, et hakkan ära keerama või jään haigeks. Hiljem, kui tööasju arutades rääkisime, oli ikka õhk nii paks, et seda oleks võinud noaga lõigata! Ja mitte ainult mina ei tundnud seda, vaid oli näha, et ka tema tunneb tõmmet.

Oli näha, et ka tema tunneb seda tõmmet!

Hakkasime aina tihedamini rääkima ja meie vahel tekkis kirjeldamatu emotsionaalne side, millest olen varasemalt kuulnudki vaid armastusromaanides ja muinasjuttudes. Lõpuks lõime mõlemad oma tunded letti ja mõtlesime, et see peab ju midagi erilist olema. Muidugi olid mul süümepiinad oma abikaasa ees. Meil olid igati head suhted ja ta polnud mind kunagi halvasti kohelnud. Ma ei suutnud talle midagi öelda. Selle asemel lubasin tunda kõiki tundeid, sest elame ju vaid korra.

Kui esimest korda füüsiliselt koos olime, oli see täiesti kirjeldamatu.

Kui esimest korda füüsiliselt koos olime, oli see täiesti kirjeldamatu. Me sobisime ideaalselt ja sobime tänagi, absoluutselt igas vallas. Reaalsus hakkab aga kohale jõudma ja edasisi samme on ju vaja teha. Tean, et just tema ongi mu elu armastus.

Kuidas ma küll sellest kõigest oma abikaasale räägin, ma ei taha talle ju haiget teha!