Miks peaks inimene iseennast tundma õppima? Kas see on üldse vajalik?

Tihti öeldakse, et inimene ei tunne iseendki, mis siis veel teistest rääkida! Tiibeti õpetuste järgi on iseenda tundmise kõige kõrgem tase isetus ehk täielik ego puudumine. Kas iseennast peaks või võiks tunda? Viimases "Eesti eso" saates käis külas Silva Soobik, kellega teema ka jutuks tuli.

Silva Soobik nõustub väitega, et elu mõte on ettevalmistus surmaks. Surmahirm on inimesesse justkui sisse kirjutatud ning mõte suremisest raputab paljusid väga tugevalt. Siinkohal tulebki kasuks iseenese tundmaõppimine, sest mida paremini inimene ennast tajub, seda kergem on tal surmaga leppida. Silva sõnul satuvad elu jooksul iseendale tähelepanu pööramata jätnud inimesed pärast surma segadusse. Päris ilma põhjuseta pole levinud ka vanarahva kombed, kus hiljuti lahkunutele viiakse süüa või nendega isegi räägitakse.

Kindlasti tuleb arusaam iseendast mingil määral ka elukogemusega ning mida aastad edasi, seda rohkem saame nii üksteise kui iseenese kohta teada. Inimene, kes julgeb vaadata enda kõige sügavamasse soppi, elab teatavas rahus. Ta elab julgelt. Kurb on aga vaadata keskealisi või isegi vanemaid, kes iial pole julgenud iseendasse vaadata ja käituvad pingeolukordades kui mürsikud. Iseendaga tuleks tegeleda juba puhtalt seetõttu, et teistel sinuga kergem elada oleks!

Kahtlemata on üksindus üks parimaid tööriistu iseenda tundmaõppimiseks. Viimase saate puhul käis saatejuht pimeruumis, kus veetis 50 tundi ilma valguse, toidu ja muude segajateta. Milline see kogemus täpsemalt oli, saab lähemalt kuulata saatest.

Kuula!