Kirjaniku mõtted: on see ihaldatud elu või selle peegeldus, milles elame?
Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati keegi, kellel ei tule und. Nende seas on keegi, kes sinu peale mõtleb. Kusagil seal on keegi, kellele sina mõtled.
Kui sul ei tule und või oled just ärganud. Keset kõiki neid maju, tänavaid ja teid, kus ihuüksi ja üheskoos on läbisegi.
Kui palju on seal neid, kes on koos, aga pole armunud.
Või kui palju on neid, kes on armunud, aga pole koos.
Aga keset kõiki neid maju, tänavaid ja teid on alati keegi, kellel ei ole kedagi. Vahel vajun mõttesse, et mis sa oled siis, kui sul pole midagi. Või kedagi. Oled as siis rohkem? Või hoopis vähem? Iseendale, pean silmas. Njah.
Palju on neid, kes saavad, mida tahavad.
Aga kas see on see, mida nad tegelikult vajavad?
Enamasti usume, et oleme need, kellena end näha tahame. Siis, ühel hommikul, seisatame peegli ees ja näeme, et keegi teine naeratab sealt meile vastu. On see ihaldatud elu või selle peegeldus, milles elame? Kusagil akende, majade, tänavate ja kõnniteede taga ja keskel on alati asju, mis südame kiiremini põksuma panevad.
-
vahel ei ole
sul mitte kedagi
peale iseenda
vahel ei ole
rohkemat vajagi
-
on vahel öid
mil ma ei maga
neis otsin taga
sinu näoga und
öö lõpuks akna
alt sind taban
seal vaatad läbi klaasi lund
sind oma silmis
ma hoian kinni
neis selgemalt
sind näen
nii läbi ööde
rändan kinnisilmi
su näoga und
ei lase käest
-
on õhtutes augusti lõhna
juba õunadki küpsevad puul
mõned korrad ma juulit veel kohtan
nukker naeratus helkimas suil
ühel hommikul seegi on kustun’d
kuid mu huultel ta suvine mekk
nii sügistuultele astun ma vastu
õlgadel augusti kollane tekk
aga tean, et ta tuleb kord jälle
ja lööb õitesse närbunud aed
tasa poeb mu südamesse, sülle
armastuse aastaaeg
-
hommikujahedad peopesad
kohvitassi soojuses
akna taga
on sügis
ja puud
ja nende langevad värvid
uduõrnalt kergitab pead
madal sügisvalgus
ja arusaam
kui ilus
ja õige
on loobuda
sellest
mis surnud
on elus olemise
imeline tunne
-
kaalusin oma
mõtete raskust
mõnes mõttes
peaksin
alla võtma
-
kõik laulud
pole kevadest
ja mured
mustast mullast
kõik jutud
pole hõbedast
ja iga vaikus
kullast
-
andestan endale
sinu vead
on aeg
mul minna
soovin
sulle head
Loe ka pikemat persoonilugu Lauriga SIIT: Lauri Räpp: minu puhul pole eelduseks, et ma peaksin kõik draamad ja õnnehetked kindlasti läbi elama
