KOGEMUS | “Abiellusin nartsissistiga. See uus mees, minu enda abikaasa, võis olla kirjeldamatult külm.”

„Kui ma esimest korda abiellusin, mõistsin, et midagi on väga valesti. Aga ma ei saanud aru, milles asi oli. Olin koos unistuste mehega. Ta oli ilus, uskumatult naljakas, motiveeritud, edukas ja võluv. Kõik armastasid teda. Mina armastasin teda. Arvasin, et tegin targa valiku. Ma ei ajanud enam eilset paha poissi taga." Niimoodi alustab oma õpetlikku lugu õnnetu naine.

Need esimesed paar aastat abielus olid piinavad. Ma igatsesin seda meest, kellega kohtasin. See, kes ei ajanud mind igapäevaselt nutma. See, kes tundus uskumatult soe ja hooliv. See, kes tundus selgelt tagasihoidlik ja leplik. Mind ajas segadusse tema asemele tulnud alternatiivne ego.

See uus mees — minu enda abikaasa — võib olla kirjeldamatult külm. Ma ei suutnud end sundida seda oma emale, õdedele-vendadele ega sõpradele rääkima. Nad armastasid mu meest. Ma ei tahtnud seda ohtu seada. Kui nad teaksid tema teist poolt, vihkaksid nad teda igavesti.