Ai-ai, jälle see hüppeliiges!
Hüppeliiges on koht, mida sageli vigastatakse. Nii on see kogu maailmas ja loomulikult ka Eestis. Luumurdude ravi on reeglina kõigile arusaadav ja käib teadaolevat teed pidi — käsi või jalg pannakse kipsi, mõnikord on ka operatsioon vajalik. Hüppeliigese sidemete vigastuse korral on segadust rohkem.
Hüppeliigese sidemete vigastused moodustavad tervelt veerandi kõigist luude ja lihaste vigastustest. Skandinaavias on erakorralise meditsiini osakondadesse pöördunutest kümnendik vigastanud just hüppeliigest.
Enamik hüppeliigese vigastustest tekib nii, et jalalaba pöördub sissepoole ja vigastada saavad hüppeliigese välimised osad. Põhjus, miks tavaliselt just nii juhtub, on väga lihtne. See on seotud hüppeliigese anatoomilise, ehitusliku eripäraga. Kui jalga hüppeliigesest sirutate — mida te ka käimisel paratamatult teete –, pöördub jalalaba sissepoole.
Kui hüppeliigese sisepoolel asub üks tugev deltaside, siis välimine pool koosneb kolmest eraldi asetsevast sidemest: siit ka vigastuse erinevused. Ühe tugeva sideme vigastusel on alati kaebused suuremad, sest viga saab üks terviklik side. Kolme sideme olemasolul liigese välispoolel võtab sageli üks neist löögi enda peale ja säästab ülejäänuid!
Kuidas diagnoosida sidemete vigastust ja milline oleks õige ravi? Paljudel lugejatel on tõenäoliselt olemas kogemus, kuidas käib tavaliselt vigastuse raskuse määramine traumapunktis. Tehakse röntgenülesvõte ja kui luu on terve, öeldakse: sul on sidemete vigastus. Kes inimese ehitust täpsemalt teab, saab küsida, kas sidemed on katki või venitatud, kas katki on üks või kaks sidet jne.
Kust arst seda teab?
Tegelikkuses paneb arst pärast röntgenit täpsema diagnoosi ja ravitaktika paika tuginedes kogemusele ja patsiendi kaebustele. Täpsema diagnoosi saaks küll magnetresonatsuuringuga (MRT), kuid kuna selline uuring pole alati ja kohe kättesaadav nagu röntgen ning hind on kallis, ei kasutata kuskil maailmas MRT uuringut reeglina diagnoosi täpsustamiseks. Ega eriti pole ka vaja, sest hüppeliigest vigastanule võib lohutuseks öelda, et kirurgilist ravi kasutatakse harva, enamikel juhtudel paraneb jalg komplikatsioonideta.
Olulised momendid sidemete vigastuse raskuse hindamisel
Mõningad kasulikud tähelepanekud
Neil, kes on juba varem on sidemeid vigastanud, ei teki järgmistel kordadel nii suurt turset, kui esimesel korral.
Esmakordselt hüppeliigest vigastades ole eriti ettevaatlik esimese kahe kuu jooksul. Just siis esineb kõige sagedamini korduvaid vigastusi. Põhjus ikka see, et poolterve jalaga püütakse sporti tegema minna. Alateadlikult püütakse siis jalga hoida, kuid see saabki järgmise vigastuse põhjuseks (Murphy seadus!).
Teaduslikuks põhjuseks loetakse asendi- ja liikumistundlikkuse ning koordinatsiooni mittetaastumist pärast vigastust. Taastumiseks soovitatakse koordinatsiooniharjutusi: varvastel seismine, siksakkjooks ja -hüpped, harjutused taskaalulaual jne.
Miks on hüpeliigese vigastuse taastumisaeg nii kõikuv?
See pole tingitud ainult hüppeliigese sidemete vigastuse ulatusest, vaid just hüppeliigese sisestest ja kaasuvatest kahjustustest. Hüppeliiges on kujult nagu kahvel, kus ühelt poolt tekkiva venitusvigastusega kaasneb liigese teisel poole kokkusurumine. Neid kaasuvaid vigastusi on kohe raske diagnoosida, kuid neile tuleb kindlasti mõelda, kui kaebused ei taha taanduda.
Kui saad jalale edasi toetuda ja kohe ei teki suurt turset, pole ilmselt vaja kohe arstile joosta. Liialt palju käimist võib aga ikkagi turse tekitada. Ära unusta 72 tunni jooksul KKK reeglit täitmast!
Kohese suurema turse korral ja kui jalale toetuda on probleem, soovitaks pöörduda traumapunkti.
Kasuta karkusid, kuni on valus toetada! Ilma tugedeta ringi “lombates” unustad normaalse käimise ja jala õige koormamise. Nädala möödumisel võid kasutada külm/soe kontrastravi. Turse ja valu vastu sobivad hästi erinevad salvid, mida 4-5 korda päevas sisse hõõruda. Eletriravist võib kohe kasutada laser-magnetravi ja magnetravi.
Kasutada kipsi, tugisidet või üldse mitte fikseerida?
On uuritud erinevaid meetodeid ja süsteeme ja täielikku kooskõla selles pole leitud, kuid ühisjooned ja soovitused võiks välja tuua.
Millal võib taas sportida?
Eelkõige on vaja, et valu kaoks ja turse taanduks. Aga samuti iseenese valmisolek — paranemine peab olema jõudnud niikaugele, et võid sportlikult liikudes unustada, et jalg on haige. Kui aga turse ja valu ei kao, soovitaks pöörduda spordiarsti või ortopeedi poole, kes juba täpsemate uuringutega teeb kindlaks, mis on valu ja turse põhjus. Tavaliselt on need väänamisega kaasnevad mikrovigastused, mis varajasel koormamisel ja korduval väänamisel süvenevad.
Kuidas vigastust ära hoida?
Tavaelus on raske midagi soovitada. Öeldakse ju, et ikka on kuskil üks ämber, millesse võid astuda… Küll on leitud, et spetsiaalselt ettevalmistaval treeningperioodil tehtavad hüppeliigeste eriharjutused vähendavad vigastuste arvu.
Ja veel: suhtu hüppeliigese vigastusse alati tõsiselt! Ära kiirusta taas sportima, sest hüppeliiges on pärast vigastusi kõige jäävate muutuste tekke (artroosi) lembesem liiges!
Kui väänad hüppeliigese, siis tee nii:
Kasuta alati KKK reeglit: Külm, Kõrgem asend, Kompressioonside esimese 72 tunni jooksul.