Ämblikud, hiired ja muud rämedad elukad

KIRSTI KOLUMN: Nagu suur osa inimestest, pelgan mina ka erinevaid putukaid, ämblikke,usse, konni ja hiiri. Ma ei saa öelda, et ma neid just kardan, aga nad on mulle ebasümpaatsed ja ma pigem väldin nendega kohtumisi.

Ma käisin vist kuuendas klassis, kui koolist tulles meie Lasnamäe korteri elutoa laes ämblikku märkasin. Kuidas see elukas meie juurde sattus, oli mulle arusaamatu, aga seal ta oli ja jõllitas mind hirmuärataval pilgul — vähemalt mulle tundus nii.

Kuna ma kutsumata külalisega midagi peale hakata ei julenud, võtsin jalad selga, jooksin telefoniputkasse ja informeerisin ema. Ülejäänud aja vanemate tulekuni istusin maja ees õues ja ootasin, et kui koletis toast õue viidud, ise ka tuppa minna. Edaspidi koolist tulles, vaatasin selle nurga igaks juhuks ikka üle.

Mõned aastad hiljem, kui ma juba Õismäel oma esimeses, päris mulle ostetud korteris elasin, leidsin köögist ämbliku. Rippus kardinapuu küljes niidi otsas ja justkui ootas saaki, keda rünnata! Ikka nii, nagu Tarzani filmides näinud oleme. Minu mäletamist mööda ma siis enam seda elukat nii väga ei kartnudki, aga ise teda õue toimetada ka ei suutnud. Õnneks elas mu lähedal tol ajal populaarne rokklaulja Urmas Podnek, kellest sai aastateks rüütel, kes vajadusel kohale kihutas ja ämblikud hellalt minu elamisest evakueeris. Tänud talle!

Kui elu mind juba minu esimesse eramajja viis, jooksis ühel päeval lahtisest rõduuksest sisse hiir. Mitte just kõige pisemat sorti hall näriline. Kihutas otsejoones külmkapi alla ja vaatamata minu ahjuroobiga sorkimisele ja valmispandud pesukausile, mis pidi selle piiksuva, minu majja mittekuuluva loomakese vangistama, ei väljunud tema oma peidupaigast.

Ei olnud mõnus olla. Eriti mõnus ei olnud magama minna. Ma ei karda hiiri, aga ega ma ei taha nendega oma kodus kohtuda. Kes tahaks?
Hommikul ärgates nägin esimese asjana kassi, kes istus uhke näoga mu voodi ees, põrandal pahupidi punnis silmadega ja kaelapiirkonnast veritsev külmutuskapialune külaline. Oi õudust!

Minu kass hiiri ei söö. Ta polnud neid enne seda juhtumit näinudki. Tuli lihtsalt oma saagiõnne minuga jagama ja saanud kätte kiidusõnad, jättis trofee mulle. Õnneks tegeles selle otsaleidnud hiirega minu vapper mees. Magamistoa põrandat küürisin igaks juhuks neli-viis korda, no et ikka hiirelõhna kusagil ei oleks.

Vahepeal olen teinud läbi metsiku arengu. Julgust on kõvasti juurde tulnud, ämblikega saan hakkama, liivakastist suudan neid täitsa osavalt murule toimetada, aga hiirtega polnud ma rohkem kohtunud. Kuni….täna hommikul rõduukse taga jälle oma uhke näoga kassi nägin. Oli teine seal juba mitu tundi vist oodanud, kangestunud tuttav punnsilmne hall loomake tema käppade ees lamamas. Minu toakass on avastanud naabermajad, kus arvatavasti puuriida vahel ikka mõni sedasorti näriline liigub ja eks ta ühe neist siis mulle austusemärgiks tõigi. Oh häda! Mees oli tööle läinud ja et mitte lapsi seda pilti vaatamas näha, võtsin kühvli ja harja ja koristasin selle jubeduse täiesti iseseisvalt ära. Rõdu põrandat küürisin ka. Igaks juhuks käin juba pool päeva kontrollimas, ega see õõvastav vaatepilt taastunud pole. Siiani on õhk puhas.

Seisa oma hirmudega vastamisi, mine neile vastu — räägivad õpetussõnad. Päris õiged tunduvad, minu puhul toimivad, aga ma valiksin ikka parema meelega selle variandi, kus need mulle ebameeldivad olukorrad mind ei külastaks.

Putuka- ja hiirevaba suve soovides

tervitustega Kirsti