Kuid selline eksiarvamus levis arvatavasti koos vägivaldse kirikukultuuri järjepidevuse katkestamisega teise ilmasõja järel.

Kustkohast on jõulud oma nime saanud? Jõulude nimetus pärineb muinasskandinaaviast ning algselt ei olnud jõuludel mingit seost ristiusuga. Enne ristiusu toomist Läänemere kallastele peeti jõulusid valgusepühadena valgusjumala auks. Samuti pole jõulud mingid erilised eesti pühad, vaid nad kuuluvad paganlike põhjamaarahvaste pühade hulka. Koos ristiusu mugandamisega vastavalt siinsete rahvaste traditsioonidele ja uskumustele, hakati jõule pidama Jeesuse sündimise mälestuseks.

Jõuluaeg algab TOOMAPÄEVAST, 21.detsembrist.

Toomapäeva, s.o. talve alguse kombestiku ja uskumuste omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, sest see langeb kokku aasta kõige pimedama ajaga, ajaga, millal usuti liikvel olevat kurjad jõud. Toomapäevast edasi toimub pööre valguse poole.

Usuti, et:

  • Enne jõulu koputab toomas kepiga veekaaned üle, vaatab, kas ilm on kindel.
  • Kui toomapäeval tuiskab, siis tuiskab läbi kogu talve.
  • Toomapäeval saavad jõuluväravad taevataadi poolt lahti tehtud.
  • Toomapäeval saavad ka loomad kõnelda: Rõuges näiteks räägiti, et kord ütelnud hobune teistele loomadele, et peremees sureb pea ära. Peremees kuulnud seda, saanud sarnase ennustuse pääle nii pahaseks, et tapnud hobuse ära. Kuid see ei päästnud siiski teda — ta suri.
  • Toomapäevast alates ei tehtud peale pühade ettevalmistuste enam muid töid ja nii kestsid pühadelaua ettevalmistused jõululaupäevani.

    Toomapäeva traditsioonid

    Naiste hooleks oli vorstide valmistamine, leiva küpsetamine. Meeste töö oli õllepruulimine. Kogu maal oli toomapäev jõulueelse suurpuhastuse aeg. Peale elamu korrastamise kuulus toomapäeva koristustööde hulka ka küttekollete puhastamine. Seda kõike kokku nimetati Musta-, Tahma-, Nõgi- või Tolmu -Tooma väljaajamiseks. Mõned uurijad tõlgendavad seda ka kui päevade pikenema hakkamist ehk valguse võitu pimeduse üle. Musta-Tooma väljaajamine oli enam keskendunud riituslikule mustuse, lohakuse, räpasuse ja laiskuse eemaleviimisele. Alles hiljem, usundilise sisu taandudes, muutus asi lihtsalt elamu- või sahtlite koristamiseks. Esineb ka vähesel määral teateid, kus Tahma-Toomaks nimetatud õlg- või kaltsunukk valmistati ja see siis toomapäeval teise peresse viidi.

    TRADITSIOONILISELT PIDID JÕULUKS kõik välised tööd olema lõpetatud. Elutoa lakke riputati kas pilliroost ehk õlgedest jõulukroonid, mille külge riputati kõlkuma tühjad värvitud munakoored. Mõnikord tehti jõulukroone ka heinputkedest või pulkadest, aga alati kaunistati neid paberi või muude ehetega. Jõulukroon riputati lakke. Tuppa toodi jõuluõled ning ilmtingimata lõikusaja esimene või viimane viljavihk.

    Vigalas arvati: Jõulupühade aegas tuuakse heinad tuppa, nääripäeval õled ja kolmekuningapäeval kõlkad. Õlgedel mängiti jõulumänge. Selle järgi, kui palju õlgi lakkeviskamisel partele üles jäi, ennustati järgmise aasta viljasaaki, aga ka seda, kes kauem elab.

    Jõulukuuse komme

    … tuli taluperedesse koolide vahendusel mõisatest. Saksamaalt pärit komme kodunes 20. sajandi alguseks. Kuuske ehiti elusate küünalde, õunte ja õlgedest valmistatud ehetega. Hilisemal ajal riputati kuusele ka piparkooke ja komme. Ehitud kuuske hoitakse toas jõululaupäevast kolmekuningapäevani.

    Kuusk toodi koju juba päev või kaks varem, aga tuppa ei toodud teda enne kui jõululaupäeva õhtul. Kuuse tõi tuppa alati isa. Laste hooleks oli kuuse kaunistamine. Kõigepealt pandi puule küünlad ja siis riputati lisaks õunad, präänikud ja kompvekid. Taludes oli jõulukuusk nii pikk, et ta põrandalt ladvaga lage puudutama ulatas. Et suur puu paremini püsiks, siis meisterdati talle alla puust rist e. kuuse jalg. Teistel oli madala pingi sees auk, kuhu kuusk püsti pandi.

    Jõululaupäeval tehti terve pühadejagu toitu valmis. Perenaine küpsetas igaühe nimele jõulukaku, mis tehti samast taignast, millest ka pühade sepikud, aga nad olid väikesed. Mõnes paigas pandi ühele kakule õnn sisse, s.t. pandi sisse magusat õuna, siirupit või kompvek. Jõuluõhtul lasti perel ise oma käega võtta. Märjamaa usuti: kes võttis õnnekaku, sellele pidi uuel aastal õnn tulema. Hilisemal ajal tehti piparkooke. Selle jaoks olid omad vormid: looma-, inimese- ja südame kujuga.

    Jõululapäeva öösel pidi toit laual seisma ja öö jooksul tuli üheksa korda süüa. Kullamaa kandis usuti: kui jõuluööl süüakse üheksa korda, siis tuleb õnnistus majja. Koduloomadelt küsiti: “Kas sinul on ka püha?” ja peremees toitis ka neid üheksa korda öö jooksul. Legendi kohaselt pidada loomad jõuluöösel rääkima.

    Kursi kandis anti jõulu- ja uueaasta hommikul igale loomale üks üleleiva käär. Perenaine, olgu ta muidu nii kitsi kui tahes, pidi ikka, suur kuhi leivaviilukaid süles, lauta minema. Lammastele anti tükiviisi, sest neid oli palju ja oleksid muidu üksteise eest ära nabinud. Suuremad looma- hobused ja veised, said igaüks oma kääru.

    Usuti, et:

  • Jõulu ajal ööseks lauale jäetud sööki tulevad sööma surnute hinged.
  • Jõulu esimese püha, uueaasta ja kolmekuningapäeva öösel pidi tuli põlema, et vaimud süüa näeksid.
  • Jõuluöösel pidid kõik toidud laual lahti olema, mitte kaanega kinni kaetud. Nii ei ole uuel aastal majas kurbtust.
  • Jõulu- ja uueaasta öösel peab inimene öö läbi üleval olema, et kogu järgneva aasta jooksul virk olla.

    Jõululaupäeva õhtul sõideti kirikusse, seda ootasid lapsed terve aasta otsa, kuna kaasa võeti ka kõige väiksemad. Kuna lastel tollel ajal talveriideid ei olnud, siis keerati kõige väiksemad rättidesse ja nad olid nagu puntrad ree peal. Teel aeti üksteisest mööda, hobustel olid kuljused või aisakellad peal. Eriti uhkeks kihutamiseks läks tagasiteel. Jõululaupäeva öösel loeti kõigile lauluraamatust õnnesalme. Selleks löödi raamat juhuslikult ühest kohast lahti. Meestele loeti parempoolse ja naistele pahempoolse lehekülje pealt. Nii mitmes laps sa olid, nii mitmes salm sulle ette loeti ja nii siis edaspidi minema pidigi.

    Külla mindi esimesel jõulupühal. Jõulu esimesest pühast kuni kolmekuningapäevani käisid perest perre ka näärisokud. Selleks aeti selja pahupidi kasukad. Näärisokud soovisid majarahvale õnne ja edu, mille eest anti neile mitmesuguseid ande. Tänapäevane jõuluvana, kes ise kingitusi jagab, on väga hiline komme, mis kinnitus meil Eestis alles eelmise sajandi esimese veerandi lõpuks.

    NÄÄRID muutusid iseseisvaks pühaks alles 1691. aastal, kui aasta algus määrati 1. jaanuarile. Nimi tuleneb alamsaksa keelsest sõnast ni jar, mis tähendab uus aasta. Kuna näärid paiknevad kenasti jõuluaja keskel, siis kutsuti neid mõnel poole ka teisteks jõuludeks. Vana-aasta kombestik kattus suurel määral jõuluõhtu omaga, oli aga rõõmsam ja pisut jumalavallatugi.

    Uue nähtusena lisandus näärikombestikku ennustamine. Valati õnne, ennustati mehelesaamist, kas siis andes kukele viljateri või koerale konte valida jne. Uue aasta esimesel päeval käidi külas ja sooviti õnne.

    Usuti, et:

  • Kui esimesena soovib õnne meesterahvas, toob see õnne kogu aastaks.
  • Kui esimesena soovib õnne naisterahvas, siis tähendab see halba. Mõnel pool visati naiskülalisele kas vanad pastlad kaela või tuhka järele.
  • See, mida aasta esimesel päeval tehakse, seda tehakse aasta läbi.
  • Tähine nääriöö ennustab rohkearvulist loomade sündi.
  • Härmas mets toob viljarikka aastat jne.

    KOLMEKUNINGAPÄEV on jõulude viimane püha. Sees käidi talust tallu, veedeti lõbusalt aega, mängiti jõulumänge, joodi õlut ja lõpetati jõulutoite. Kolmekuningapäeval viidi jõuluõled välja ning vokid võidi tuppa tagasi tuua. Mitmel poole läänerannikul ja saartel lõppesid jõulud nuudipäeval, s.t. kas 7. või 13. jaanuaril. Nuudipäeval tööd ei tehtud. Mehed käisid perest perre ja lõid õlgedest tehtud nuutidega pühad majast välja. Maitsti viimast jõuluõlut ja viimaks viidi õllenõude punnid endaga kaasa.

    Kas pole palju tuntud uskumusi ja traditsioonilisi tegevusi, mida tänasteski peredes läbisegi harrastatakse? Ehk oleks aeg nad jälle õigesse ritta seada ja selliselt meie tänaseid jõuluaegseid ettevõtmisi sisukamaks muuta.

    KAUNIST JÕULUAEGA JA HEAD UUT AASTAT!