Armastus ja kihlus – kahe inimese või televaatajate asi?
Armastus ju ilus asi ja rõõmu tahaks ikka teistega jagada. Kuid kas on ikka rõõm see, kui räägid kaamerate ees, kuidas hirmsasti tahaks mehele minna, aga näe, ei võeta mitte ära. Mis sest, et olete juba aastaid koos elanud ja lapski peres olemas.
Parem pole ka alluda provokatiivsele sunnile ja kaamerate ees bravuuritsedes kihlasõrmus osta, mis julguse või tahte puudusel üle andmata jääb. Igas muus olukorras ütleksin, et Jaanus talitas viimases „Naistevahetuse“ saates õigesti — abielu ja kihlumine on ja jääb kahe inimese vaheliseks ilusaks ja isiklikuks asjaks. Kuid selle peale võiks ju mõelda juba siis, kui kaamerate ees kelgid ja hoopled oma valmisoleku ja julgusega.
Abiks ei tule ilmselt ka purjus inimese heietused seksuaalfantaasiatest oma elukaaslase suhtes. Aga noh, vähemalt rääkis ikka oma naisest. Ja pealegi, eelmine kord kuulsime ju täiesti otse, siiralt ja alkoholita juttu sellest, kuidas kümne päeva seksi lõputult ette teha pole võimalik ning elasime andunult kaasa helgetele meenutustele kähkukast Tartu kõrtsis naiste tualetis.
Mis see siis on — istume kord nädalas vaatama õhtuti, kuidas pereema uues perekonnas hakkama saab või naudime naiste nõudmisi: kes tahab šoppama, kes uue pereisaga segamatult (lasteta) kahekesi aega veeta ning kes soovib abielluda (häbenemata ka kaamerate ees küsida, mida see mees küll ootab)?
Õnne ja rõõmu armunutele ning selget pead ja kainet mõistust kaamera ees olijatele!
