Muidugi on väga palju raskem hakata midagi oma eluga peale, kui ei ole mingisugust kõrgharidust või kutset. Sellegipoolest ei saa öelda, et nii ära ei ela. Teadagi on juba Eestis palju inimesi, kes enda kõrgharidusega ei oska midagi peale hakata või ei ole leidnud töökohta, kus saaks rakendada oma teadmisi või kutset.

Väga paljud pered vaatavad kuidagi viltu sellepeale, kui keegi ütleb, et mu sõber õpib kutsehariduskeskuses või soovitakse ehk ise sinna minna. See pole mingisugune imelik asi tänapäeval.

Taolistes koolides saab õppida nii palju erialasid, mis tuleksid reaalselt ka kasuks, aga meie ühiskonnas vaadatakse viltu, et justkui ei saadaks ülikoolis hakkama ja kutsehariduskeskus on kuidagi madalam tase.

Paljudele noortele on tegelikult eeskujuks just nende sõbrad või vanemad. Kui sõbrad ümberringi teevad midagi ainult sellepärast, et see paber koolis kätte saada ja peale seda oma elu alustada, siis ega seal polegi mingit tulevikku väga oodata.

Aga kui lõpuks saadakse aru, et lood oma tuleviku ja oma rahalise sissetuleku ise, siis hakatakse nägema asja juba pisut teisiti. Kui inimene pole just muudmoodi andekas näiteks lauljana või näitlejana, siis peab ta endas arendama seda, milles on potentsiaali.

Samas peab ka lauljana või näitlejana ikkagi pisut edasi õppima, et olla oma ala professionaal. Kui vanemad on aga näiteks väga edukad ja teevad seda, mis neile meeldib, siis on noortel juba alateadvuses olemas sama tahtmine või eesmärk. Samas, kui hakatakse kohe vanemate poolt tugevat rõhku panema õpitulemustele ja sellele, et tuleb end ettevalmistada ülikoolis õppimiseks, siis tihtipeale see tahe kaob.

Ka paljudel lauljatel on olemas kõrgharidus, aga kellena töötatakse? Ikka lauljana. Oluline on see, et saaks teha seda, mis on tegelikult ka hingele kuidagi hea ja nauditakse seda, mida tehakse. Vale on suruda õpetajate või vanemate poolt peale arvamust, et peab tegema seda, mis on ''tava''. Tavaks loeme ikkagi ju seda, et peale põhikooli tuleb gümnaasium ja sellele järgneb ülikool.

Kui mõni noor soovib peale keskhariduse omandamist maailma avastada ja minna ehk teise riiki töölegi enda silmaringi avardadamiseks, tundub see paljudele kuidagi kohatu. Selliseid vaheaastaid koolist eiratakse väga tugevalt või ei võeta meie ühiskonnas hästi vastu, sest see on nagu allaandmine või enda vabaks laskmine.

Samas kui noored ei teagi, mida kohe peale gümnaasiumi minna õppima või mida teha, siis see on nagu puhkus ja samas enda leidmise aeg. Väga paljud on leidnud oma õige tee just siis, kui on nähtud rohkem elu- ja üleüldist keskkonda lisaks sellele, mida on Eestil meile pakkuda.

Väga paljud noored on kaotanud just oma eesmärgi või unistused siis, kui neile tehakse sellega kuidagi või ei austata nende tahtmisi.

Kui näiteks Sandra tahab õppida juuksuriks, aga tema vanemad ütlevad, et see pole mingi amet ja Sandra peaks ikkagi mõtlema ülikoolis advokaadiks õppimisele, siis on automaatselt Sandra unistused purustatud.

Vanemate toetus on väga tähtis. Isegi kui tundub, et noor ei saaks hakkama sellega, tuleks teda toetada. See annab väga palju rohkem motivatsiooni edasisteks pingutusteks, kui lapse unistuste mahategemine. Suurt rolli tulevikuplaanide osas mängivad ka õpetajad.

Näiteks kui õpilasel on soov õppida rohkem inglise keelt ja sooritada põhikooli lõpueksam, et minna edasi õppima välismaale või lihtsalt enda arenduseks seda teha, siis tuleks teda igati innustada. Kahjuks on aga õpetajaid, kes õpilastesse ei usu ja ütlevad, et nad põruksid eksami.

Isegi kui õpilasel on aines keskmised hinded või kohati alla selle, tuleks anda talle võimalus. On palju õpetajaid, kes löövad lihtsalt käega. Sellegipoolest on piisavalt palju õpilasi, kes suudavad panna end proovile ja kõiki oma tulemustega üllatada.

See on see, miks on noortel keeruline otsustada. Tihti mõeldakse, et mida mõtlevad vanemad või sõbrad, aga mitte seda, mis oleks enesele parem valik.

Vaikselt tuleb ka ühiskond sellisele arusaamale, et inimesed peaksid tegema seda, mida nad armastavad, mitte seda, mis on olnud peres tavaks või kuidagi muudmoodi peale surutud. Siiski on noori, kes teevadki seda, mida nende vanemad on tahtnud, sest muud varianti justkui polekski.

Kahjuks ei jõuta aga sellise variandina kuigi kaugele, sest tegu on siiski asjaga, mis tihtipeale neile endale ei meeldi. Keegi ei saa teha midagi sundimise peale või lihtsalt sellepärast, et oma vanematele kuidagi piisavalt head muljet jätta ja mitte neile pettumust valmistada.

Oma tulevikus hariduse vallas peaks iga noor ise valima. Otsust tehes tuleks mõelda vaid iseendale. Ükski inimene ei saa olla õnnelik, kui ta peab tegema midagi, mis pole meelepärane. Kui tegeleda ja õppida eriala, mis ei paku tegelikult mitte mingit naudingut, siis ei saa mitte kuidagi sellega kaugele jõuda.