Belfasti tüdrukud joovad mehed vabalt laua alla...aga on seda vaja?
Kui vaja minna, siis on vaja minna. Ja kui juba juua, siis korralikult. Ükskõik kus. Kasvõi lennujaama baaris hilinenud lendu oodates. Küll pärast teised tagajärgedega tegelevad, näiteks stjuardessid. Nende töö ongi istmele amööbina laiali vajuma kippuvat reisijat õigel ajal üles ajada või palavusest tingitud särgi ära võtjale meenutada üldisi viisakusnõudeid. Iirlane võib ja iirlane joob. Punkt.
Minu hea sõbra Alejandro sõnul on siinne joomiskultuur pigem stiilis „kiirelt ja ruttu täis”. Portugallasena ei mõista ta seda kiirustades täisjoomist. „Minu jaoks on alkoholi joomine ikka aeganõudev naudinguprotsess, kuhu kindlasti kuulub veel korralik õhtusöök ning selle nautimine koos veini ning hea seltskonnaga. Ma vaatan alati ammuli sui, kuidas supermarketis ostukorvid alkoholi täis kuhjatakse — ja võin kihla vedada, see kogus on vaid ühele seltskonnale üheks õhtuks”, kinnitab ta. „Samamoodi ärritab mind, kuidas võtnuna tüdrukud nii jultunult julgeks muutuvad. Näiteks kohtan päeval Victoria Square´i ostukeskuses üht kena tüdrukut. Ma näen, et ka tema märkab mind, aga rääkima tulemise asemel vaid põrnitseb mind põlglikult. Õhtul ööklubis näen teda jälle ja vot siis olen ma tal meeles. Kurat, kui sa vaid seksi tahad, selleks pole vaja end maani täis juua, et siis piisavalt julge olla”, põrutab Alejandro keevaliselt.
Mulle tundub, et joovad siin kandis kõik ühtmoodi. Mehed ja naised, nooremad ja vanemad, vahet pole. Õhtu edenedes on tänavatel rohkem märgata küll nooremapoolseid naisi, kes siis ülilühikeste ja paljastavate kleidikeste ning katkiste sukkade väel kambas ringi kooserdavad. Seda nii soojal kui jahedamal aastaajal, riietus on kogu aeg sama. Ja kui just paljasääri ei olda, on alati silmnähtavalt sukasilmad jooksmas. Tundub olema Belfasti tüdrukutele väga tüüpiline.
Ka hea sõbranna Elisa sõnul juuakse siin palju ehk siis „alkohol on iirlastele kõige tähtsam”. Väljas käiakse joomise pärast, mitte et aeg maha võtta ning sõpradega lobiseda. „Kui pool tundi enne sulgemist pubis tulesid kustutama hakatakse, siis viimasel hetkel ostetakse veel niipalju drinke, kui aga saab”, muigab Elisa hapult. Eks ta tea paremini, tema elukaaslane on samuti iirlane. Selline, kes kodus jalgpalli vaatamise asemel läheb pubisse. Sest pubis saab ühe õlle võtta. Ja Elisa peab tihti oma kallimale kaine autojuht olema, sest jalgpalli vaatamine = õlle joomine. Ja jalgpalli peab just pubis vaatama, kodus pole ikka see… Õlleklaas peos on justkui kohustuslik aksessuaar.
Naised Elisa arvates siiski niipalju ei joo, vähemalt mitte vanem generatsioon. Nemad istuvad tsiviliseeritult veiniklaas peenelt sõrmede vahel. Nooremad tibid ikka joovad meestega võrdselt ja võidu. „Minu jaoks on pubi hea koht, kus aeg maha võtta, sõpradega hängida ning miks ka mitte üks korralik õhtusöök seal tellida. Ei pea alati end täis jooma, ei pea isegi ühte pinti õlut tellima. Sest kui sul on nina ees tühi klaas, siis keegi isegi ei vaevu küsima, kas uut jooki soovid- klaas asendatakse uuega välgukiiruselt.”
Ka minu töökohas on kohalik joomiskultuur kõrgel, hinnatud kohal. Iga päev just dringil ei käida, aga reede õhtu saabudes on peamine küsimus „kas pubisse ka tuled?”. Kindlaks on kujunenud nii-öelda „oma” pubi, kus siis lihtsalt õlleklaasi taga istutakse, tööd ja kolleege kirutakse ja suurt muud asjalikku ei tehtagi. Ja järgmine nädal samamoodi. Ja järgmine. Minul sai igatahes paari korraga sellest igavast ja ühetaolisest ajaveetmisest kõrini. Pealegi, vahel tahaks teisi inimesi ka näha- niigi on tööl ja kodus (üürin maja kahe kolleegiga kahasse) samad näod, võiks siis väljas käies midagi või kedagi muud näha ja kuulda.
„Vahel on mul tunne, et kui sa oled iiri pubis ning kohustuslik õlleklaas sinu nina ees puudub, siis oled seal kui veidrik. Kas mind tõesti vaadatakse kui imelikku siis?”, küsib Elisa mõtlikult. Tõepoolest, hea küsimus. Kas tõesti?
