Dagmar Lamp: kokkav mees on naiste lemmik!
Istusime pärast õhtusööki tüdrukutega aias, limpsisime veini ja ei suutnud oma kiidusõnu A suunal tagasi hoida. “A, päriselt, me armastame sind! Kollektiivselt!” õhkasime me siiralt ja A-l hakkas lõpuks üsna piinlik. Ta ei osanud sellist ülevoolavat kiitust ilmselt oodata, saati sellega midagi peale hakata. “Noh, eks ma vist olen jah kokkamises teinekord perfektsionist, tahan ise kõik täiuslikult valmis teha… Aga enamasti ei kokka, sest pole kellelegi kokata,” nentis ta ja meie kõigi südamed tõmbusid hetkeks kurbusest kokku. Milline mees! Ja puha laokil!
Hiljem teoretiseerisime pikalt selle üle, kuidas ja miks kokkavad mehed naistele nii peale lähevad. Ja mitte need mehed, kes lihtsalt oskavad makaroniroa kokku keerata, eksperimenteerimise mõttes ka vorsti sisse tükeldades. (Muide, see pole huumor siin, päriselt üks mees uhkeldas sellega, nimetades sellist kokkamist irooniata gurmeekatsetuseks. Päriselt!) Vaid ikka mehed, kes võtavadki tõsiselt ette, marineerivad ja blanšeerivad, hakivad ja tükeldavad ning vajadusel ajavad retseptis näpuga järge. Milles peitub siis kokkava mehe fenomen?
Vastus on tegelikult ju ääretult lihtne. Kui meie ühiskond alles toibub suhtumisest, et naise valdkond on “kirik, köök ja lastetuba”, siis on kogu selle surutud-sunnitud võrdõiguslikkuse valguses nii mõnus, kui mees ohjad haarab ja meie eest midagi ära teeb, lihtsalt selleks, et meid rõõmsaks teha. Eriti, kui tegu on valdkonnaga, kus me oleme ise harjunud (või on suisa sunnitud-eeldatud) tegutsema. Oh, muidugi pakub kokkamine paljudele naistele jätkuvalt rahuldust, nii mullegi. Aga lihtsalt fantastiline oli nädal tagasi seal laua taga istuda ja uneleda, et ükskord ehk rabab mõni mees minugi nii jalust…
Küsisin siis sõbrannadelt lugusid, kus mees on neid jalust rabanud. Ülekaalukalt tekitab aww-momenti see, kui mees toob töö juurde näiteks kohvi ja lõunasöögi, topelt-aww selle eest, kui lõunasöök on ise valmis tehtud, olgugi tegu kasvõi võileibadega. Ja kui juba suhtes olles võtab mees ette selle toidu valmistamise, millest ta teab, et see sulle väga meeldib — aga talle endale eriti ei meeldi. Aga teeb ikka. Sest SULLE meeldib.
Üldse on see mõnusa suhte näitaja, kui tehakse asju, mis teisele poolele hullult meeldivad, aga endale peale ei lähe. Paned mehe offroad autole toonklaasid ja värvid veljed mustaks, sest tead, et talle see meeldiks. Või käid temaga bemmivendade kokkutulekutel, sest mees on bemarihull. Või lähed telkima, kuigi telkimist üle kõige jälestad. Istud mingil kaitseväeüritusel öö otsa rühmatelgis üleval ja ootad, millal on sinu kord ahju kütta. Paned autos käima selle bändi plaadi, mis sulle endale ei meeldi, aga talle küll.
Muidugi ei saa alati teha (või oodata, et sulle tehtaks) asju, mis inimesele ei meeldi. Aga vahetevahel on see žest vajalik ja aitab hoida suhtes värskust. Tean omast käest, kuidas pikaajalised suhted võivad kujuneda Suurte Egode Sõjaks, kus kõige väiksemagi romantilise žesti tegemine on ületamatult vastumeelne… Ja nii see ei peaks ju ometi olema.
Nii et nipp ilmselt ongi hoida elus seda esimese deidi vaimu. Kus sa püüdsid end ületada ja lõid end üles. Kus sa, hoolimata pikast tööpäevast ja väsimusest, ikka võtsid end kokku ja valmistasid kaaslasele gurmeeõhtusöögi. Kus sa ostsid piletid kontserdile, mis polnud sinu enda maitse, aga teadsid, et talle meeldib. Ja viisid järgmisel hommikul voodisse kohvi ja ütlesid, et oled nii õnnelik tema kõrval ärgates…
Ehk nii olete veel aastate pärast ka koos.
Ja äkki hakkab sulle see neetud bänd kah lõpuks meeldima.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
