Dagmar Lamp: kord aastas ju võib

 (20)
Dagmar Lamp: kord aastas ju võib
Scanpix

Vahel olen ma imestunud, et ma ei mäleta üldse, mis elu ma enne ema olemist elasin. See tähendab — muidugi ma mäletan, aga ma ei mäleta, mis tunne see oli. Ma ei suuda enam suhestuda lapsevaba endaga, see osa minust paistab olevat miljonite aastate kaugune.

Oma osa mängib selles muidugi tõsiasi, et kui ma jäin rasedaks, muutus mu elu kardinaalselt — ma kolisin Tartust Tallinnasse, vahetasin töökohta ja alguses elasin sisuliselt sõprade- ja turvavõrgustikuvaba elu Kopli tagaotsas, rase kõht aina paisumas. Šokk oli meeletu, ma nutsin päevade kaupa ja ebakindlus tuleviku osas pluss hingekraapiv üksindus oli koorem, mida kandsin sünnituseni.

Neid ridu kirjutan oma Nõmme kodus. Välisuks on lahti, et kassid saaks lilli nuusutamas käia ja varsti tuleb õuest pesu kokku korjata. Päeva veetsime erinevate mänguväljakute vahel traalides ning koduteel sattusime sõpradega kokku, kes kutsusid smuutile-liivakastile. Smuuti mulle, liivakast koos sõbrannaga tütrele.

Ma olen kohas, kuhu ma ei arvanud, et jõuan — siis, kui üksinda igitalves igiraseda ja igiüksikuna aknast Kopli liine vahtides tulevikust mõtlesin. Ja veel vähem suutsin ma ette kujutada, mis tunne on vaadata “Maša ja karu” multikat, tütar kaksiratsi kõhul istumas, mulle aeg-ajalt laialt naeratamas ja midagi oma poolenisti-salakeeles rääkimas.

Seotud lood:

Aga kui keegi mult küsiks, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, ei oskaks ma vastata. See pole ainult “Maša ja karu”, aga see pole ka ainult jonnimine, katkised põlved, mähkmed, nutt, jooksmine, rampväsimus. Kuigi see on kõike seda. Ja pole ka.

Kas emaks olemine on see kujuteldamatu tunne, mis hinge matab, kui püüan oma elu lapseta ette kujutada? Kindlasti. Aga emadus on ka need kaks hommikust pudrukaussi, see on ka plastiliiniloomad ja liivased ketsid esikunurgas. Frustratsioon ja kergus — kõik vastandlikud asjad ühes. See on ehk emadus?

Tegelikult ma ju ei tea.

Sel nädalal on minu elu kolmas emadepäev ja ma ennustan, et olen pühapäeval täpselt sama kurb ja õnnetu, nagu kõigil eelmistel. Naabrinaine on alati püüdnud öelda, et emadepäev on midagi, mida peab veel ootama ja mis tegelikult üldse eriti midagi ei tähendagi. Küllap mingil hetkel on minugi laps nii suur, et oskab teha emadepäevakaardi ja kinkida paar lille. Ja et seni on see lihtsalt üks päev, päev nagu iga teine. “Sa oled tema ema iga päev,” ütleb Naabrinaine.

Aga ikkagi ma tahaks, et keegi tuleks ja ütleks mulle, et kurat, Daki, tubli oled. Väga äge, et sa saad hakkama. Et laps õilmitseb, kuigi tuba on sageli segamini. Et ninad on päikesest põlenud, kuigi artiklite tähtajad hingavad kuklasse. Et kolm korda päevas on soe söök, kuigi vahel järjest tatrapuder, sest vabakutselise elu tasub vaid arved ja ülejäänud tuleb õhust ja armastusest.

Tahaks, et keegi lihtsalt vahepeal kiidaks ja teeks pai. Niisama. Ma tean, et ma pole mingi ERILISELT tubli, et see ongi tavaline elu, et emad saavad hakkama tuhat korda keerulisemates oludes ja ei nurise üldse. Ma ka ei nurise (väga), aga ikka tean, et olen kurb sel pühapäeval. Järjekordne emadepäev, mis minu jaoks on lihtsalt päev. Päev nagu iga teine, mil ma olen ema.

Ja ema olen ma iga päev.

PS. Kui sul on võimalus oma ema või lapse ema meeles pidada, tee seda. Ütle talle, et ta on tubli. Kord aastas ju võib.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja vabakutseline (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaht kassi ja kaheaastast tütart. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.