Dagmar Lamp: kuidas olla see naine, kes laseb mehel end armastada just nii, nagu mees oskab ja suudab?
Arutasime eile sõbrannaga, kuidas küll sellises olukorras hakkama saada. Selle küsimuse on endale ilmselt esitanud kümned ja kümned sõjaväelaste, meremeeste või teiste sääraste ametimeeste teisedpooled, kelle süda ütleb, et selle inimeseta elada ei saa… Seega pole olemas varianti, et “kui kaugsuhe ei sobi, siis saada pikalt ja leia endale keegi, kes igal õhtul kell viis kodus on”. Ainus variant on adapteeruda.
Nojah, aga siiski: kuidas? Kuidas olla see naine, kes laseb end mehel armastada täpselt nii, nagu mees seda saab, suudab, soovib? Kuidas olla see naine, kes loobub ühistest aastapäevadest, sest mees ei saa kodus olla? Kuidas olla see naine, kes ei suru mehele ja kogu suhtele peale neid reegleid, millega me oleme harjunud, vaid lihtsalt aktsepteerib. Aktsepteerib meest sellisena, nagu ta on, suhet sellisena, nagu see on võimalik.
Üks kaugsuhte nippe olevat see, et olemas peavad olema lühiajalised ja pikaajalised sihtmärgid. Näiteks: jaanipäeva ei veeda koos, kuid jõuludeks sõidame koos maale hangede vahele. Või: nüüd me ei näe kaks kuud, aga siis teeme nii, et saame segamatult koos terve nädala veeta. Ainult kahekesi.
Ja pikaajalised sihtmärgid? Lapsele enne kolme aastat mõtlema üldse ei hakkagi ja nii on. Või kihlume kohe, aga abiellume näiteks alles viie aasta pärast. Oluline on siinjuures see, et on selge: see — misiganes see poleks, milles kokku sai lepitud — juhtub. Me oleme mõlemad suhtes võrdselt “sees”. Ja kuna juba on kokku lepitud, kuhu suhtega liigutakse, on täiesti ebavajalik ka tekitada stressi teemal “kuhu me küll teel oleme” ja “miks ma jälle jaanipäeva sinuta pidin veetma”.
Muidugi tuleb siin mängu ka tõsiasi, et kuigi on kokku lepitud siht, kuhu koos teel ollakse, võib see aja jooksul ikkagi muutuda. Niisiis on väga oluline roll aususel. Ja mitte ainult selles võtmes, et tuleks iga usalduse murdmine ja “õnnetus” ette kanda, vaid selles võtmes, et suhe ei muutuks paralleelelude elamiseks, kus kohtutakse kui Koit ja Hämarik korra aastas kergeks embuseks.
Ning siin me sõbrannaga rääkides probleemi ette jõudsimegi. Nii minu kui tema jaoks oleks sellel hetkel oluline, et inimesed omavahel RÄÄGIKSID. See ei tähenda, et pidevalt tuleks üle kinnitada: jah, muidugi ma armastan sind, kallis. Ei, lihtsalt — hoida kontakti. Et kesiganes on see, kes kodusadamas ootab, teaks, et ta ootab asja pärast. (Sellega ma ei taha öelda, et see, kes on eemal, üldse ei ootaks. Nemad ootavad ka, kuid kuidagi on kodus naasmist ootamine teistsugune.) Et see pole raisatud aeg.
Ja siis jõudsimegi reegliteni, nende jubedate reegliteni. No miks sa pead siis ometi meest RÄÄKIMA sundima, kui ta parasjagu ei saa, taha, suuda, selleks aega ei leia?! Miks sa ei võiks lihtsalt vaikides oodata, nagu Jane Eyre’i kaasaegsed ootasid oma abikaasasid (nagu sõbranna ilmekalt ütles) kella vaatamata üheksa aastat ja ära ootasid. Polnud mingeid sõnumeid, e-kirju, skaipi või telefoni. Istusid ja ootasid, tegid näputööd ja mängisid nukralt klaverit. Kord paari kuu tagant said ehk lühikese kirja, ning see hoidis kõiki neid ootavaid naisi elus.
Tänapäeval on meil võimalus olla pidevalt kontaktis, aga ikka me pole rahul. Nüüdisaja naised paistavad oma paari sajandi tagustest suguõdedest olevat fundamentaalselt erinevad, vähemalt selles, mis puudutab ootamist. Meil on vajadused! Meil on vaja pidevat kinnitust ja meeldetuletust, poputamist ja hellitamist… Milles iseenesest pole mitte midagi halba, mina olen täpselt üks neist naistest, kes seda kõike rohkelt ja rohkemgi veel vajab.
Aga kuidagi oleme me minetanud oskuse oodata… Ja sellega koos on kadunud oskus lasta end meestel armastada nii, nagu nad seda saavad, oskavad, suudavad teha…
Ja see on äraütlemata kurb.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
