“"No vaata ometi peeglisse!” ütleb mu poeg,” ohkas löödult üks proua. ““Pane vähemalt midagi endale näkku, mine juuksurisse, tee end ilusaks!” Aga kelle jaoks? Kelle jaoks ma end enam ilusaks peaks tegema?!”


Sõbratar ümises mõistvalt kaasa.


“Ma olen juba nii vana, kas ei või siis ma nüüd ometi lõpuks välja näha selline nagu ma olen? Elu aeg ainult peeglisse vahtinud, no mida ma enam vahin!” kärtsatas tädi veendunult ja ma pidin end tagasi hoidma, et mitte tema juurde joosta ja teda kallistada. Lihtsalt nii kuradi mõnus oli midagi nii elutervet kuulda.


Kui ma olin üsna uhiuue beebiga mõned nädalad kodus olnud, tuli mulle külla (siis veel lastetu) sõbranna, kes (kindlasti tahtmata midagi halba) ehmunult küsis: “Mis su kulmudega juhtunud on?!”


(Olgu öeldud, et nüüd on temal väike beebi ja ma juba hoiatasin teda, et kavatsen kindlasti ta kulmud teemaks võtta.)


(Tunnen, et ühed sulud on veel vajalikud, kuigi elu on näidanud, et ma võin ükskõik mida ükskõik mil viisil ja ükskõik mis argumentidega selgitada, kommentaatorid hakkavad ikka mingit oma umbluud ajama. Aga ma igaks juhuks ütlen ikka, et mu sõbranna on üks toredamaid ja intelligentsemaid inimesi, keda ma tean ja see repliik ei ütle tema kui isiku kohta mitte midagi, nii et ärge püüdke teiegi seda kommentaarides teha.)


Tol korral vastasin ma sellele kulmude-küsimusele loomulikult midagi seoses värske ema staatuse ja unetute öödega, aga kui aus olla, siis oli see minu jaoks suur kergendus. See, et mul oli siis legitiimne vabandus mitte pidevalt maniakaalselt peeglisse vaadata ja mõelda, kas peaks ripsmeid värvima või on mu nahk liiga kahvatu (vastus: jah, alati) või et kas peaks juuksurisse minema.


Ja huvitaval kombel hoolimata kõigist neist troppidest, kes mu teele satuvad ja mind erinevate keha ja välimusega seotud teemadega solvata üritavad, olen ma ka aasta hiljem peegliga samas suhtes mis tookod verivärske emana. Ma ei tea, kuidas see juhtunud on, aga mu praegune mina omab oma peegelpildiga täiesti neutraalseid suhteid.


Mõni aeg tagasi ilmus ühes naisteajakirjas eksperiment, kus üks tšikk püüdis elada nädala (või oli see rohkem?) ilma peeglisse vaatamata. Loomulikult osutus see talle keeruliseks ülesandeks ja see värvikas katsumus elada ilma peeglisse vaatamata täitis kolm-neli ajakirjalehekülge. Ma ei saanud lugedes sellest hästi aru ja nüüd järele mõeldes… veel vähem. No misasja sealt peeglist koguaeg vahtida on? Ma elasin vist mingi neli-viis kuud ilma ühegi peeglita kui ma oma koju kolisin ja ma saaksin sellest “katsumusest” kirjutada ehk ühe lõigu. Siin see on.


Ükskord läksin ma meigituna lapsega koos vanni. Pärast pesu panin lapse magama ja käisin ise veel poes. Rõõmsalt nentisin mõttes, et isegi säästuka müüjad on tegelikult siiski sõbralikud ja suudavad ka päeva lõpus mulle laialt naeratada, kui koju sõitma asudes auto tahavaatepeeglist lõpuks märkasin, et mööda nägu jooksevad pikad tušijäljed. Naersin. Artiklit kirjutama ei tormanud.


Tulles tagasi loo alguse juurde… Ma ei taha sugugi öelda, et mulle ei meeldi ilusad inimesed või et esindluslik välimus poleks (teatud olukordades) oluline. Ka ei taha ma öelda, et ma oleksin endaga nii suur sõber, et armastan end igast asendist ja ei pea end pidevalt “ilusamaks” tegema, et iseendale meeldida. Sugugi mitte — ma olen täiesti teadlik kõigist oma vigadest (neid on tuhandeid), ma tean täpselt, mida minu välimusest arvatakse (arvamusi on õnneks seinast seina) ja mul ei ole oma välimusest sugugi ükskõik.


Aga ma tean ka, et mina olen mina. Olgu tukk kammitud paremale või vasemale, ripsmed tušitatud või mitte, viis kilo alla või juurde võetud… Mina olen ikka mina.


Kes ma siis olen? Te ju teate, kes ma olen. Vahepeal tõeline tõbras, vahepeal täiesti fantastiline, vahepeal igav kui kuivav värv, vahepeal põnevam kui kuivav värv… Ja nii edasi.


Ehk et… Mitte peegel või meik ei defineeri mind. Ma ise defineerin end. Ja selleks pole mul end “ilusaks” teha või päevas tuhat korda peeglisse vaadata või nende (kuradi) rasedusarmide pärast muretseda või end näljutada või, teistpidi, käega kõigele tervislikule lüüa… Ma olen väga ebatäiusik: paksem kui mall, mis praegu hot on, nina on kõver ja jalad lühikesed, hääl liiga vali ja maneerid liiga ebadaamilikud…


Aga vähemalt ei pidanud ma elama pensionieani, et aru saada: on täiest okei olla see, kes ma olen. Vahel meigiga, vahel mitte — ja kellegi teise asi pole seda mulle dikteerida, kuidas ma end tundma peaks.


Isegi mu peeglil pole seda õigust.


Sinu peeglil, muide, pole samuti seda õigust.



Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.