Sünnipäevakuuga seoses avaldan ma oma blogis nõuandeid, mille kogusin kokku oma sõbrannadelt ja mis kõik kannavad pealkirja: “Asjad, mida iga naine peaks 30ndaks eluaastaks teadma”. Nõuandeid on seinast seina, osad on rohkem humoorikad, teised praktilised, kolmandad põhitõed, mis tegelikult on nii elementaarsed, et on hämmastav, kui keegi neid üldse ei tea (näiteks, et kasuta kondoomi), aga parem ikka üle korrata, eks.

Kõige sellega seoses olen ma siin ka mõtisklenud, kuidas 30aastane mina erineb 20aastasest minust. Ühest küljest ju tunnen end oma pea sees täpselt samasuguse noore tšikina, kes on kohati liiga avameelne, sageli naerab liiga valjult, esitab rumalaid küsimusi ja viskab enda üle nalja. Teisest küljest aga… Olen ma ikka nii absoluutselt teine inimene, kui ma olin 20aastasena.

Ma olen aru saanud, et ma olen liiga palju oma ajast raisanud täiesti mõttetute asjade üle muretsemisele. Oh, see muregeen, see on mulle ikka tõesti verega vist kaasa antud! Ma muretsen näiteks Tallinn-Tartu maanteel juba kaks kilomeetrit ette, kui näen, et ees on rekka, millest mingi hetk mööduma pean. Ja umbes nagu need rekkad teel, olen ma muretsenud liiga paljude asjade pärast, mis on veel kilomeetrite kaugusel ja mille üle MURETSEMINE küll kuidagi abiks pole.

Asju tuleb ette võtta ja nendega tegeleda siis, kui nad päriselt sul nina ees on. Jumal teab, võib-olla keerab see rekka üldse varem ära. (Okei, üldiselt tegelikult ei keera.)

Veel erinen ma oma dekaadi tagusest endast ühe väga olulise asja poolest: ka armastus on asi, mille üle ei tohiks muretseda. Oi, kui palju aega raiskasin ma 20ndates õhkamisele ja ohkamisele ja kassimisele, et mind keegi ei taha IIALGI! Ja tormasin siis, kui keegi lõpuks tahtis, pea seljas kohe abiellu. Hästi tehtud, pole midagi öelda. Aga vähemalt nüüd tean ma tõesti seda põhitõde — selleks, et armastus su ellu tee leiaks, pead sa ise armastama. Kõigepealt ennast, seejärel oma perekonda, sõpru, kõiki häid inimesi maailmas pead sa olema võimeline armastama — ja sind armastatakse vastu. Pole mõtet käia ringi ja otsida meeleheitlikult kedagi, kes su hinges selle tühjuse täidaks. Nii see õige inimene sinu ellu teed ei leiagi.

Ta tuleb siis, kui sa oled parasjagu ametis oma sõprade ja perekonna fännamisega. Ta tuleb siis, kui sa ei vaata, sest oled liiga ametis oma elu elamisega — ja su elu, see on ju fantastiline! Raske, aga fantastiline!

Ja järsku ta ongi kohal.

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (http://daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus kahepooleaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.