Dagmar Lamp: milleks mõttetu paanika? Kõik netis tutvusi otsivad inimesed ei ole psühhopaadid!
Ma olen kirjutanud aktiivselt internetis oma eraelust rohkem kui üheksa aastat. Ma olen sõna otseses mõttes kohtunud SADADE inimestega, keda ma tundsin rohkem või vähem enne seda vaid netis. Ja ma tõesti ei saa nõustuda Naabrinaise arvamusega, et internetis tegutsevad suurel määral vaid veidrikud või inimesed, kellel puudub “päris elu”.
Ma ei saa sellele “veidrike” osale väitest vastu vaielda, sest kahtlemata on kõik inimesed omal kombel veidrikud (jah, isegi Naabrinaine oma liigses täiuslikkuses on veits veidrik — no kes on nii täiuslik, ah?) ja üleüldse — ma armastan veidrikke! Mu netituttavate hulgas on endine pornostaar, profisportlane, hunnik literaate, teine hunnik progejaid, lasteaiakasvatajad, raamatukoguhoidjad, õpetajad, müügimehed, börsimaaklerid, tuleohutusspetsialistid… Sõnaga, mu netituttavate plejaad koosneb — okou! — täiesti tavalistest inimestest. Mõned neist kiiksuga, aga üldiselt siiski täiesti tavalised.
Mida rohkem ma selle õnnetu Tamsalu juhtumi kohta loen, seda rohkem ma närvi lähen. Just sellepärast, kuidas meediasse on paisatud mingi jube kujund: “Tüdruk läks NETITUTTAVAGA kohtuma ja mõrvati!” Tänaseks on päris selge, et tegu polnud esmakohtumisega, tüdrukul teadis, et tegu on asotsiaalse ja vägivaldse perekonnaga, mis tähendab, et jubedate sündmuste toimumise hetkeks polnud mingit vahet, kas noored ütlesid kõigepealt teineteisele tere Facebookis või tänaval (ja lisasid üksteist pärast seda FBs sõpradeks). Sellel ei ole mingit vahet, et nad tutvusid netis. Tõsi, võibolla oleks Tamsalu ja Kuressaare noortel ilma internetita kohtumata jäänud, kuid süüdistada internetti selles, et kokku said mõrvar ja ohver… Süüdistagem siis juba terariistu kõigis pussitamistes jne.
Ma saan aru, et on hulk inimesi, kelle jaoks on internet imelik ja võõras koht, kus hiilivad ringi perverdid, pedofiilid ja Priit Kutser, aga oh üllatust, kõik nad hiilivad ringi ka “päris elus”. Ja erinevalt inimesest, kes sulle baaris dringi välja teeb või bussis telefoninumbrit küsib, tead sa üldjuhul eelnevalt netis suhelnuna oma uue tuttava kohta märkimisväärselt rohkem. Muidugi võib osa (või kõik) olla sellest vale, aga on raske oma netikäitumist täiesti kontrollida ja väljamõeldisele alluta. Nii et isegi kui sa vaid tead, mis artikleid ta laigib või millist farmimängu eelistab, tead sa ikkagi rohkem kui mitte midagi.
Lõppkokkuvõtteks ei ole aga sellelgi midagi vahet. Sitapäid leidub online ja offline, häid ja vahvaid inimesi on aga kõikjal siiski palju rohkem — ka internetis. Minu meelest on jätkuvalt fantastiline, et mul on tänu bittidele ja baitidele sõpru Iisraelist New Yorkini. Ma ei tunne, et ma kompenseeriksin netis figureerides ja netis suheldes kuidagi “päris elu”, vaid on absoluutselt selge, et neti ja “päris elu” vahele ei saa enam ammu selget piiri tõmmata. Mina usun raudpoltkindlalt, et ei peakski. Me liigume pilvepõhise ühiskonna poole, nett ja netisõbrad on osa sellest, mis on päris, netielu ongi päris elu.
Kes iganes Merily tappis, oleks varem või hiljem kellegi maha löönud. Sina ja mina ei tee seda ilmselt mitte kunagi, olgu meil siis Facebooki-kontod või mitte.
Eristagem pseudoprobleeme pärisprobleemidest. Netisõbrad ja nendega kokkusaamine? Üldiselt siiski pseudoprobleem. Asotsiaalsed perekonnad, millest sotsiaaltöötajad ei üritagi enam jagu saada? Pärisprobleem.
Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
