Dagmar Lamp: millised on head mehed?

Püüdsin just vahetada oma välisukse lukku. “Just” on siin üsna vabalt valitud määrus, tegelikult on mu lukusaaga kestnud juba mitu nädalat. Esiteks ei saanud ma lahti üht põhipolti, sest mul on kodus ainult ristpeaga kruvikeerajad. Kui ma lõpuks selle lahti sain, siis avastasin, et uue südamiku saan kenasti sisse küll, kuid teiselt poolt jääb lingikate ette. Seda ei saanud aga eest ära, sest keegi tarkpea oli kunagi kõik kenasti üle värvinud. Jumal hoidku, kui mõni kruvi nüüd teist värvi oleks!!!

Istusin siis õhtul kuumaõhupuhuriga, taskulamp suus, ja sulatasin vana korbatanud värvi kruvidelt maha. Peaaegu õnnestus, ühe kruvi sain lahti. Nüüd panin lapse lõunaunele, vedasin läbi hangede kuurist puid ning asusin uuesti asja kallale. Kahesaja tuhandendat korda kruvisin kõik lahti, föönitasin värvi maha, kruvisin veel, võtsin vana südamiku välja, panin uue asemele — oh rõõmu! Lukk vahetet! Läbi häda sain kuidagi isegi võtme keerama….

Ja siis avastasin, et vana lukusisu on nii paigast ära vajunud, et poldiga lukku kinnitada ei saa ja asend, kus seda saab kinnitada, tähendab, et lukukeel ei keera ja…

Ühesõnaga, tegelikult oleks mul hoopis uut ust vaja. Andsin lõplikult ise luku vahetamise osas alla.

Oh kui kena, kui oleks mõni mees käepärast võtta…. Võiks ohata. Aga ei ohka. Minu lukk, minu kruvikas — saan vahetatud või ei saa, see nüüd küll mõnest mehest ei sõltu. Kui seda tööd oleks proovinud meesterahvas teha, oleks ehk olnud rohkme vandumist ja hammaste kiristamist, kuid lõpptõdemus oleks sama olnud. Vaja on vahetada kogu lukk, soovitavalt siiski terve uks. Ja alfaisase haavumisulgu oleks ehk kuulda olnud Õismäelegi.

Arutasin oma sõbranna Andraga ükspäev, kuidas meeste alfa- ja beetaisasteks klassitamine on ajast ja arust ja sobib ehk vaid pealiskaudsemaks inimvaatluseks, mitte päris tõsiste järelduste loomiseks, kas tegu on hea või halva mehega. Kui mult küsida, kes on “hea mees”, siis tuginen ma muidugi paarile sõbrale, keda ma kogu hingest austan ja tõesti headeks meesteks pean. (Olgu kohe öeldud, et see ei tähenda, et nad vigadeta oleks, aga nad on HEAD MEHED.) Ja kui ma peaksin neid häid mehi kuidagi sättima skaalale, kus ühes otsas on alfa ja teises beeta, oleks see… võimatu.

Heas mehes on koos nii alfa- kui beetaisane, sekka veel gamma, delta, üpsilon ja lambda-isaste jooni. (Hmm, see viimane võiks hästi ladina-ameerika tantse osata tantsida…) Ta on kõik need ja pole samas keegi neist. Hea mees on väärikas ja uhke, kuid mitte teiste arvelt. Hea mees avab uksi ja aitab mantli selga, seisab oma perekonna eest, kuid seda alfastumata. Tal on oma arvamus ja põhimõtted, kuid ta ei pea seda tõestama teistest üle sõites. Ja kui selgub, et ehk on temagi eksinud, muudab ta ehk oma tõekspidamisi, selle eest medalit nõudmata.

Hea mees on inimene, järelikult teeb ta vigu. Teinekord ei mõistagi ehk kohe, et on vea teinud, kuid on valmis vastaspoole seisukohti ära kuulama, kah jälle alfastumata või beetastumata. Teab, mida elult tahab, vahel on rahulolematu, vahel väsinud ja nukker, enamasti siiski rõõmus ja selge silmavaatega.

Ning alati osa oma perekonnast, osa oma sõpruskonnast. Hindab ja on hinnatud.

Mulle meeldivad head mehed. Mulle meeldivad ka mehed, kes pole veel sinna jõudnud, kuid on teel. Mulle meeldivad vanad mehed, kes ehk noorena polnud head, kuid nüüd teavad paremini ja elavad järelejäänud elu nii hästi kui võimalik. Mulle meeldivad mehed, kes seltskonnas säravad — ja ka need, kes enamasti tagaplaanile jäävad.

Ja mulle meeldivad mehed, kes oskavad lukke vahetada.

Ning ka need, kes lukke vahetada ei oska.

Millised mehed sulle meeldivad?

Dagmar Lamp ehk Daki on blogija, vabakutseline (aja)kirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus kaheaastast tütart ja kahte kassi ning targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.