Dagmar Lamp: minu sisemise ilu peale küll kutid tänaval ei vilista...
Samal õhtul mõtlesin ma veel pikalt selle üle. Huvitav, kuidas küll juhtus, et Ott on sellisele järeldusele jõudnud ja põhineb suhteotsustes horoskoobile? Ja kui juba tema näpuga tähekaardil järge ajab, siis… Issand, mõelda, mida siis ülejäänud mehed aluseks võivad võtta!
Teadupoolest rõhutatakse meil retušeeritud modellipiltide tagakülgedel, et oluline on sisemine ilu, enesega rahulolu, tervislik eluviis, elukestev õpe, oma stiili leidmine, ökoelu, kutsumus ja nii edasi. Ma ei ole kunagi kuulnud, et mõni mees tänaval naiste sisemise ilu peale pead pööraks, kuigi tõesti — enesekindlad inimesed on ligitõmbavamad, seda teab iga amatöörpsühholoog.
Aga et selle kõige juures võib juhtuda, et su silmarõõm kannab su maha pärast sünnipäeva teadasaamist — see on päris hirmutav teadmine, eriti arvestades, et ma olen teel selle rongiga, mis peatub õige pea “Teisel ringil” peatuses. Ja kuigi ma pole enam sama ebakindel 22aastane, kes end igaveseks vallaliseks tituleeris, on jalgealune praegust suhet lõpetades sama ebakindel.
Ja mis siis, kui ma pole Selle Õige meelest õige tähemärgi all sündinud? Oh Issand Jeesus Vicki Christina Barcelona!
Õnneks olen ma varustatud hoopis paremate relvadega, kui oli minu hilisteismelisel versioonil. Esiteks on mul tõesti mingi kummaline sisemine rahu tekkinud. Ma ei tea, kust ta tuli, sest kui üldse, olen ma pigem hüsteeriline inimene. Ja ometi… pauh! Sisemine rahu! Siin ta on! Palju õnne!
Ilmselt on tegu lihtsalt suureks kasvamise kõrvalnähuga, millele aitab kaasa suurepärane töö, fantastilised sõbrad ja Oma Kodu leidmine, olgugi ta veel poolik.
Ning muidugi on kõige suurem põhjus mu absoluutselt täiuslikult välja kukkunud tütar. Seda teadmist, mis emaks saades tahaajju end asetab, on mitte-emadele väga raske seletada, aga minu jaoks on see midagi zeni, elu mõtte ja eesmärgi kompoti taolist. Emaks saamisega on mingi varem nimetu ja näotu pinge kadunud ja asendunud veendumusega, et ma olen alati õnnelik, kui mul on elus saatjaks mu laps.
Lisaks sellele on kadunud (või vähemalt tunduvalt vähenenud) kehakompleks. Muidugi ei tähenda see, et ma jätkuvalt poleks “dieedil” või et ma ei pürgiks trenni tehes paremate tulemusteni, küll aga tähendab see, et kui mõni töll teeb mu kehakaalu kohta märkuse (nagu teada, tõmban ma selliseid ligi), ei joo ma end õhtul kodus täis ega nuuksu peegli ees, kuidas ma olen väärtusetu ja kole ja jään igaveseks üksikuks (19aastane mina oli üsna… emo). Ma võin küll vihastada — sest mis kuradi komme see on võõraid inimesi solvata “brutaalse aususe” sildi all — aga see ei kõiguta jalgealust, millel mu elu, rahulolu ja minapilt püsib. Alus on kindel — olgu mu keha, mis ta on, aga ta sai hakkama. Ta ehitas valmis lapse. Ja ma kannan neid venitusarme uhkusega.
Ja ometi… mõte taas vallaliste hordidega ühineda võtab põlve tudisema küll. Mul pole õrna aimugi, kuidas selles — minu jaoks täiesti uues — olukorras käituda. Kas peaks tutvumiskuulutusi lehte panema? Või neile “sobivusel püsisuhe” teadaannetele raadios reageerima? Tegema reiti konto? Või on meil mingid Match.com laadsed tsiviliseeritud tutvumisportaalid juba tekkinud? Või siis vana hea meetod — baarid, peod, kultuuriüritused?
Appi. Tänan, ei.
Tuleb tunnistada, et ka selle mõtiskluse saan lõpetada õpetussõnadega Naabrinaiselt: “Sa ei pea midagi tegema, ainult oma lapsele hea ema olema.”
Ja kuna just see teebki mind praegu isikliku elu lahtris õnnelikuks, siis… Mis ma ikka rabelen.
Pealegi olen ma Veevalaja — raudselt valest tähtkujust.
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija ja (aja)kirjanik, kes kasvatab kodus pooleteiseaastast tütart ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.
