Dagmar Lamp: mis iseloomustab "teise ringi naist"?
Sattusime naistega rääkima teemal “teise ringi naised”. Kes need müstilised olendid küll on, ei tea? Nimelt on kätte jõudnud vanus, kus paljud meist on ju “teisel ringil”: kel seljataga üks (või rohkem) abielu, kel luhtunud suhtest kaasas laps, kes on lõpetanud pikaajalise suhte, mida ta iial ei arvanud lõppevat… Ja nüüd siis läheme teisele ringile…
“Teise ringi naine” tundub olevat midagi väga jubedat ja halba, selline negatiivse varjundiga silt. Samamoodi ei mõju hästi nimetus “teise ringi mees”. Kui aga hakkasime omavahel arutama, et millised need “teist ringi” iseloomustavad jooned siis olla võiksid, läksid meie arvamused üllataval kombel lahku.
Minu jaoks on “teise ringi mees/naine” keegi, kellel on eelmisest suhtest laps või lapsed ja suhted lapse ema või isaga ääretult keerulised — ehk et pagasi hulka kuulub kindlasti ka üks saiko-eks, kes harrastab aeg-ajalt ahistamist, kohtusse pöördumist või lapsega manipuleerimist. Selle peale kergitas sõbrants aga üllatavalt kulme: “Mis saiko-eks? MILLEST sa räägid?” Nimelt tema kogemuse järgi võib vabalt jääda lapse isaga normaalsetesse suhetesse ning kui kooselu läbi, ei tähenda see automaatselt, et kõik peast segi pööravad ning last kui kaltsunukku siia-sinna solgutama hakkavad.
Minu kogemus on kahjuks vastupidine. Kui lugesin kokku kaheksa tuttavat, kel on eelmistest suhetest laps või lapsed, siis vaid ühel neist on lapse isaga normaalne suhe. Kõik teised on läbi teinud kurnavad kohtuskäigud või peavad taluma aeg-ajalt telefonikõnesid, kus laps pannakse toru otsa ja kästakse öelda: “Issi, ma ei armasta sind ja ma ei taha sind kunagi näha.” Asjad lähevad harilikult eriti hulluks siis, kui pilti tuleb uus elukaaslane ja pole vahet, kas elukaaslane satub osapoolele, kelle juures laps enamuse ajast elab — mingil põhjusel jääb armukadedus seitsmel juhul kaheksast piinama ja selle koleda tunde ajel tehakse koledaid manipuleerivaid-ahistavaid tegusid, mis ilmselt saiko-ekside peas on täiesti äraratsionaliseeritud. Ja nende vaatevinklist on alati ju see teine osapool hoopis “saiko”.
Äärmuslikumal juhul peabki suhet hoidma saladuses, kuni laps on täisealine, sest enne on ta nii ajuloputatud, et ei suuda kedagi uut ema või isa kõrval näha. Või siis ei suuda seda näha eks. Nii ongi need “teise ringi mehed-naised” inimesed, kellel on pagas ning kes kulutavad suure hulga oma ajast, energiast ja teinekord ka rahast selleks, et hoida suhteid lapsega, seda harilikult oma närvide hinnaga.
Jube kurb! Aina rohkem hakkan ma mõtlema, et tõesti oleks vaja last planeerivatele inimestele kohustuslikke paarisuhtekoolitusi, kus muuhulgas räägitakse selgeks ka see, kuidas käituda (ja mitte käituda), kui suhe enam ei tööta, aga last tuleb jagada ikka. Sest kui oled ootamatult teise ringi algusesse sattunud ja sul vajalikke emotsionaalseid tööriistu pole, siis hakkabki mingi saikondus pihta.
Seda enam tuleb aga au anda neile paaridele, kes suudavad oma lahkuminekud rahumeelselt läbi viia ning oskavad lapsi selle käigus säästa nii palju kui võimalik. Sest — nagu ma varemgi öelnud olen — on lapse heaoluks kõige olulisem, et tal oleks õnnelikud vanemad. Ja kui vanemad koos ei suuda õnnelikud olla, peab neil olema šanss püüda õnnelikuks saada eraldi.
Sest meie lapsed on õnnelikke vanemaid väärt. Saikondus ei tee aga kedagi õnnelikuks…
Dagmar Lamp ehk Daki on blogija (daki.tahvel.info) ja (aja)kirjanik. Daki targutab Delfis üle nädala kolmapäeviti.
